Meil on kodus üks 3,5 aastane noormees. Laps on asjalik ja muidu sõbralik ja hea suhtleja. Käinud juba lasteaias 2a sõimes ja nüüd sügisel läks aiarühma. Sellel aastal hakkas keset aastat aga jama- Hakkas tujutsema. Muidu suurepärase iseloomuga viisakas ja teistega arvestavast lapsest sai üleöö jonniv ja oma tahtmist läbi suruv poiss. Kui midagi ei saa siis röögib ja karjub. Löömist veel pole aga näha on, et tal on suur soov selleks. Loobib asju kui midagi ei tehta nii nagu talle meeldib. Poes enam käituda ei oska- varem leppis kui seletasin, et seda või teist sel korral ei osta nüüd järgneb jonn mida on üle poe kuulda. Ei kuula ka üldises mõttes sõna. kui palun midagi teha siis teeb näo et ei kuule. Lasteaias on ka kasvatajad juba korduvalt öelnud, et tema algatab tihti olukordi kus kambakesi tehtakse midagi mida kasvataja on keelanud. Ja ei kuula kasvatajade sõna vaid teeb asju nii nagu tal parasjagu tuju on. Tekib just küsimus, et millest nii järsku nii suur muutus lapse käitumises. kui proovisime teda võimalikel päevadel koju jätta ja siis kolmekesi midagi teha, et ehk asi lasteaias ja uutes kasvatajates siis järgnes sellel efekt kus laps röökis hommikul lasteaias ja polnud nõus minema, sest tahtis koju meiega jääda ja midagi toredat taaskord teha. Lisaks kõigele on tulnud nüüd püksipissimine. Enne käis ilusti koguaeg potil öösiti püksi pissimist polnud, Potil on ta juba alates 2 aastasest saati vabatahtlikult omal algatusel käinud. siis nüüd on tal pidevalt püksis tilgad või ka tihtipeale püksid täitsa pissised. Lasteaias tihtipeale kogu kupatus ümber vahetatud, sest ei jõudnud jälle potile. Kodus olen üritanud koguaeg talle meelde tuletada, et potil käimist ei unustaks ja ütleb et pole häda ja 5 minutit hiljem on piss püksis et oih et ikka juhtub ja teeb näo nagu see oleks kõige normaalsem asi maamunal. On päevi kus pükse on vaja 5 ja rohkem kordi vahetada. Omaarust kodus meil probleeme pole. Pigem isegi on kodus kõik paremaks läinud ja tegeleme ka lapsega igapäevaselt. Mängime ja üritame teda igatpidi arendada. Oleme talle ostnud igasuguseid kunstitarbeid ja olen üritanud teda oma loovust väljendama, samuti teeme temaga igasuguseid sportlike tgeevusi ja laps käib ka jalgpalli trennis kuhu ise väga tahtis juba ammu minna. Mängime temaga tihti ja kui vahel lihtsalt vaja muid asju teha kui legosid kokku panna siis solvub ja hakkab nutma, et meie temaga ei tegele jne. Kõik tema päevad on lihtsalt nii erinevad mõnipäev käitub nagu ingel ja teeb kõik nii nagu palume ja käitub üleüldiselt ilusti ja potil käigud korras ja siis jälle on päevi kus lihtsalt hoiame peast kinni ja mõtleme, et mida teha ja kust abi paluda. Ehk on teil ideid mida teha lapsega ja kuidas olukorda parandada ja mida ehk meie vanematena valesti teeme ja ise tähele ei pane.
Tundub nii, et teie 3,5ne noormees on iseendaga hädas. Kirjeldatud moel käituv laps tunneb ennast halvasti ja ega riidlemine siin aita. Püksipissimine on ses vanuses laste puhul n-ö normi sisse mahtuv, aga kui enne oli korras ja nüüd on tagasilöök, siis see võib olla märk sellest, et lapsel on liialt suur pinge. Väikelaps ei tule ega peagi veel oma tunnetega toime tulema, püksipissimine on lastele omane olukorra leevendamise viis.
See, et lapsega nii tublisti tegelete, on igati last toetav ja peaks aitama olukorra lahendamisele kaasa. Kuid kindlasti on vaja õppida lapse tundeid peegeldama ja andma talle mõistmise sõnumeid enne piiripanemise sõnumeid. Laadis: ma mõistan, et sa tahad minuga praegu mängida. Jah, sulle tundub, et nii tore oleks koos minuga ehitada. Kuid mina pean hakkama süüa tegema, ja pärast on vaja arveid maksta. Lisada võib siia veel üheskoos lahenduse otsimise: mis sa arvad, kuidas me võiksime teha, et mõlemad oleksime rahul? Kui poiss ise lahendust ei paku või ajab ikka oma joru, saab veel kord kinnitada mõistmist (sa ikka tahaksid mängida; oh, sa oled ikka pärsi kurb selle pärast; vms) ning seejärel pakkuda oma lahendust: kui teeks nii, et... Lapse tunded jahenevad, kui teda kuulata, kurbus ja pahameel vähenevad, kui ta saab aru, et emme sai temast aru. Igal inimesel on lihtsam oma käitumist muuta, kui eelnevalt on mõistetud teda.
Kui lapse käitumine tundub olevat järsult muutunud, siis võib tegu olla lapse arengulise hüppega. 3-4 aastane laps võib tõesti üleöö hakata enda mina rõhutama, oma tahet peale suruma. See on ühelt poolt väga tervitatav lapse mina kasv (minul on oma tahe!), kus tuleks reageerida rahulikkuse ja aktsepteerimisega. Kõigis lapsele emotsionaalselt keerukates olukordades vastutab lahenduse eest täiskasvanu. Kui laps on endast väljas, rahuneb ta tasakaaluka ja mitte endast väljas täiskasvanu kõrval. Laps peab saama tunda, et olukorra lahendamise eest ei vastuta tema. Aga kui laps nutab ja vanem on närvis, siis paratamatult veereb vastutus lapse peale, sest lapse käitumisest oleneb, kas vanem rahuneb või ei. See peaks olema teistpidi: laps peab alati saama toetuda täiskasvanule.
Kui laps on segaduses, siis vanem peab vastu võtma olukorra lahendumise poole viiva otsuse, laps ei suuda seda otsust vastu võtta.
Lapsel on ju ka tujud nagu meil endalgi, ka me ise võime olla ühel päeval inglid ja teisel päeval inglist väga kaugel. Lapse tujude korral tuleks samuti püüda aktsepteerida, ja samal ajal püüda hoida positiivset tooni. Lapsel on õigus olla pahas tujus, tal on õigus käituda oma tunnete kohaselt - ja väikelapse oluline ressurss siin on nutt. Kuulamine, kannatlikkus, rahu, järjekindlus piiride panemisel, suund dialoogi ja koostöö poole - kas need võiksid aegapidi aidata, aga ikka ka klausliga, et päevad ei ole vennad. Soovi korral saate lugeda suhtlemisoskuste kohta perekeskuse kodulehelt, vt http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/
