Mul on mure oma 2a 8 kuuse tütrega. Nimelt - ta on nii kuri koguaeg - kodus, lasteaias.
Ma saan aru, et praegu ongi selline vanus, kus soovitakse ennast kehtestada ja on ka palju jonni aga minu arvates on asi juba natuke liiga hull.
Meile sündis 9 kuud tagasi perre ka pisike poja ja kindlasti on osa trotsi seotud ka sellega, et ta ei saa enam nii palju tähelepanu nagu ta seda sooviks.
Nii - kirjutan nüüd asjadest, mis mulle muret teevad: Hommikul ärkab juba kell 6 ja hakkab kohe jonnima - et tema enam ei lähe voodisse ja tahab ainult emme kaissu (mina aga samal ajal püüan teist last rinnaga toita) - loomulikult ma võtan suurema lapse enda kõrvale aga tema armukadedus on siis nii suur, et hakkab väikest kakkuma. Kui issi püüab ise suuremaga tegeleda, siis preili lööb issit käte ja jalgadega ning ütleb, et sina ei tule siia, sina mine ära jne .
Issi püüab pidevalt lapsega kontakti saada aga preili lükkab teda koguaeg eemale - ja see nii kurvastab meid.
Lasteaias kui lapsele õhtul järgi lähen, siis igapäev kuulen õpetajalt - kuidas meie tütar jälle lõi, hammustas, lükkas kedagi - tirib asju käest ära - ehk siis kui tahab midagi saada, siis teeb kõik selleks, et seda ka saada.
Preili käib lasteaias 3 korda nädalas ja püüan talle üsna pea peale lõunaund järgi minna ja siis väiksema lapse uneajal teha preiliga koos midagi - joonistada, maalida, voolida, mängida - kaasan teda poeskäikudesse. Kui väiksem üleval, siis püüan teha nii, et saaksime kõik koos mängida. Lasteaia vabadel päevadel käime mänguväljakul ja ka ühes muusika-lauluringis - selleks ajaks on palgatud lapsehoidja, et saaksin personaalselt just tütrega koos midagi teha.
Lapsehoidja hoiab veel ühel hommikul väiksemat - et ka mulle endale aega anda - saaksin minna trenni v niisama puhata.
Enda arust olen ma teinud üpris palju, et lastele aega pühendada ja nende vajadusi rahuldada.
Kurvaks teeb aga see kui issit lükatakse, lüüakse, öeldakse sina mine ära - sama lasteaias lastega.
Lisaks on ta hakanud kokutama - ja lasteaia õpetajad on ka mures ja eks me peame minema nüüd ka logopeedi jutule.
Ma südamest loodan, et see kõik on mööduv ja ealine käitumine aga ma leian, et juba praegu peaks midagi teisiti tegema aga mida?
Mõistate, et 2-3-aastased väljendavadki oma tahet ja protesti väga intensiivselt (nt jonnides,hammustades, lüües), ja sedagi, et on loomulik tunda armukadedust väikevenna suhtes ,kui praeguseks olete siiski väga mures tütre süveneva agressiivsete ilmingute pärast. Kirjutate, et olete püüdnud nii palju kui võimalik tütrega koos olla, temale tähelepanu pühendada ja see loetelu on tõesti väga muljetavaldav ja ega palju rohkem kahe lapse kõrvalt teha saakski, kuid tütrele ei näi sellest ikkagi piisavat, ta on jätkuvalt väga pretensioonikas. On täiesti arusaadav, et olete nördinud, küllap ka kurnatud ja nõutu.
Kindlasti on olnud see tütrele väga vajalik, et pöörate talle palju tähelepanu ja samuti isa panus on väga oluline, nii lapsele kui teile, et saaksite ka iseendale aega. Seda tasub ka jätkata. Kõik see, mida kirjeldate ei annagi ühtki põhjust oletada, milles on probleem, seda enam, kuidas seda lahendada. Kui üldiselt arutleda, siis lapse trotslik ja agressiivne käitumine viitab siiski sellele, ta ei tunne end hästi, tal on oma mure, probleem, ta väljendab seda, kuid kahjuks väga ebasobival viisil. Ükski laps ei taha ju pahandada ema ega isa, nende suurim rõõm (eriti selles vanuses) on olla head lapsed ja tunda vanemate heakskiitu. Enamasti nad ju tänu korduvatele keelamistele teavad, et ei tohi lüüa ega muul viisil kellelegi haiget teha, kuid ometi ei suuda nad sellest loobuda, sest see halb enesetunne ja emotsioon, mis neid ajendab halvasti käituma, jääb alles. Kui laps ilmutab agressiivsust, siis kindlasti on esimene, mida jälgida, et ta ise ei kogeks mingil viisil agressiivsust. Mitte ainult füüsilist, sest vaevalt teie teda lööte või hammustate, kuid selle alla käib ka karistamised või nendega ähvardamised, karjumised, halvustamised jne. Ehk siis lapse enesetunnet võivad kahjustada paljud vanemate (ja ka teiste temaga tegelevate täiskasvanute) käitumised, reageeringud lapse käitumistele.
Kahjuks ei ole teie kirjas ühtki viidet sellele, mida te siis teete, kui laps käitub lubamatult, kuidas te sekkute ja piire seate. Seetõttu peatun sel teemal, lihtsalt igaks juhuks, sest lapse käitumist saab muuta vaid seeläbi, et teie vanematena muudate oma reageeringuid lapse käitumisele.
Niisiis, kui laps lööb, hammustab (või jonnib), siis esmalt muidugi tuleb seda tegevust takistada ja selgelt öelda, et see teeb haiget ja nii ei tohi. Parim on teha seda mina-keeles (mul on valus …, mind segab … ,mulle ei meeldi.. , ma olen kuri/kurb/mures, kui sa lööd venda jne. ) Seejuures on väga oluline, et ei halvustaks last ennast, ei teeks talle endale haiget ega ei hirmutaks karistustega. Aga väga-väga oluline on see, et ainult sellega te ei piirduks. Sest nagu juba mainitud, lapses endas toimub võib muidu jääda lahendamata. Peale seda, kui lubamatu tegevus on katkestatud on vaja lapse luua väga hea kontakt, st nii teie kui laps peaksid olema piisavalt rahunenud. Seejärel on äärmiselt oluline keskenduda lapsele ja püüda teda aktiivselt kuulata, peegeldada seda, mis lapses toimub. Näiteks nii: sa oled minu peale pahane, et ei saanud …., sa tahaksid olla venna asemel … , sulle ei meeldinud, et ,,,,, , oled pettunud/kuri …. Jne. Ehk siis ilma temale endale hinnanguid andmata püüdke leida see sõnastus, mida laps väljendaks, kui ta oskaks, kui ta oleks verbaalselt osav ja suudaks enda ülekeevaid tundeid sõnastada. Teie saate teda aidata, tema saab kas kinnitada või midagi lisada ja nii saate kahepeale kokku selle, mis talle muret teeb, mis sedavõrd häirib, et ta riskib tehes ikka ja jälle seda, mida ta juba teab, et ei tohi. Riidlemise peale ei tasuks üldse palju end kulutada, rohkem aga sellele, kuidas ta end tunneb. (vt ka suhtlemisoskuste KKK). Võimalik, et saate kuulda hoopis uusi asju, mida lapse pole varem rääkinud. Võite võtta mõnel sobival ajal, (kui pole parasjagu pahandust), kuidas ta end lasteaias tunneb, kuidas hoidjaga, mida igatseks rohkem, mis muret teeb jne. Seega, laps ise saab anda teile infot, mida vajab, et end hästi tunda.
Kui laps tunneb, et te saate temast aru, tema tunded jõuavad teieni, siis saab ta loobuda jonnist jm soovimatutest käitumistest. Kindlasti aitab ka suhtumine, et teie laps ei ole kindlasti halb laps, vaid ta väljendab halba enesetunnet. Veel on väga hea viis vabaneda soovimatutest ilmingutest läbi tunnustuse, iga laps vajab kinnitusi, et ta on teile väga kallis ja tähtis. Kõik, mis on hästi, jagage seda rõõmu temaga, nt seda kui tore teil koos on (positiivne mina-sõnum). Kui laps usub, et ema-isa on temaga rahul ja rõõmustavad tema üle - see on parim viis tema enesetunde paranemiseks.
.