Viimasel ajal siis mure 2,8 aastase poja pärast, kes läheb täiesti nö liimist lahti, kui midagi on teisiti. Näiteks on mu mehel selline töö, kus ta peab vahel iga nädal paar päeva kuni vahel terve nädala olema välismaal komandeeringus, siis jälle on neli-viis päeva kodus, kui peab jälle minema. Märkasime seda juba varem, kui ta oli umbes 1,5 aastane, et peale issi koju tulekut tahtis ta ainult issiga olla, rippus tal küljes, ei lasknud töödki teha (isa töötab kodus). Peres on ka 1,2 a tüdruk, kelle tulekule samuti poiss väga rahutult reageeris. Esimene nädal, kui olime beebiga kodus, ajas ta mind koguaeg ära ja tahtis ainult issit. Püüdsin temaga rohkem koos olla ja teha asju ainult temaga, see aitas küll. Praegu on aga ta õega rohkem kuri, kui sõbralik ja mul on pisema pärast juba täitsa hirm, et suurem teeb talle haiget koguaeg ja pisem juba jookseb nuttes minu juurde, kui suurem lihtsalt tema poole vaid tuleb...ta on oma haiget tegemistega väiksema lihtsalt nii ära hirmutanud....
Lisaks ei meeldi talle külalised. Kui keegi tuleb külla, siis hakkan teda varakult nö ette valmistama, räägin rahulikult, kes tulevad ja nö olen positiivne. Temaga aga ei taha, eriti kui tulijate hulgas on lapsi. Talle sobib aga kui on nt üks laps korraga ja temast vanem. Enda vanuseid ja väiksemaid ta ei taha enda lähedusse. Hakkab isegi haiget tegema, kui mänguhoos keegi talt midagi ära võtab või ka lihtsalt tema asju puutub. Ühe sõbrannaga läksin päris riidu, kui tema 2 aastane tüdruk mu poisiga meie juures mängis, poiss võttis tüdrukult mingi asja ära ja sõbranna hakkas nii halvasti ütlema, a la et lähme teise tuppa, see poiss on nii kade, me ei tule talle enam külla ja ütles mu pojale ka, et ära ole kade jne.
Mina ei kasuta sellist kõneviisi, ma ei sildista last ja seepärast sain kohe päris pahaseks sõbranna peale. Aga samas juba kardangi last kellegagi kokku lasta, eriti kui tean, et selle teise lapse ema nii vihaseks saab, kui minu laps kiusab tema last...
Ometi saan ma aru, et mu lapsel on mingi suur mure. Ma püüan küll teda aktiivselt kuulata ja sel hetkel, kui ta on vihane, see aitabki, ta teeb õele haiget, ma võtan ta sülle ja kuulan teda ja peegeldan...aga alati ei suuda ei mina ega mees seda, siis me tõstame ka häält ja pärast muidugi lepime ära ja vabandame aga no vahel lihtsalt ei jaksa, väiksemast on nii hirmus kahju...Ja me ei sekku alati nende mängu, et mitte jätta muljet, nagu oleks väiksemal alati õigus. Seda mitte aga pigem on nii, et suurem võtab väiksemalt ära need asjad, millega see mängis. Ja muidugi on ju ka vastupidi. Ma saan sellisest võimuvõitlusest täiesti aru...aga samas tahaks ju, et ta oskaks teistega sõbralikult mängida.
Lasteaias ta ei käi. Proovisime sel sügisel paari nädala jooksul mõned päevad, seni kuni mina olin seal (koos tema õega), oli kõik hästi. aga kui hakkasin ära käima, hakkas ta nii kohutavalt nutma, palus mind läbi akna, et ma tagasi läheks ja ma ei sain aru, et ta ei ole selleks veel valmis. Mina ei olnud ka valmis teda sinna südant valutama jätma. Olen lugenud laste sotsiaalsusest ja sotsiaalsetest oskustest ja tean, et tegelikult on selles vanuses lapsel kõige parem olla kodus. Õnneks on minul hetkel see võimalus veel, seega ma olen õnnelik (ja ka tema oli VÄGA õnnelik) selle otsuse üle. Aga vahel tunnen, et oleks seda rahutust ja kisa vähem...Eks ma ise olen ka väsinud, kui mees on tihti ära ja ma olen kolme (teismeline on ka veel ) lapse ja majapidamisega üksi. Püüan sättida päeva nii, et sellel 2sel oleks huvitavaid tegemisi õues ja ka toas aga pisem tahab ka minu tähelepanu, on ka juba päris armukade, kui suurem tuleb minu sülle ja nii ma siis jagan end.
Mõtlen lihtsalt, et kas peaks siis vältimagi suuremaid kogunemisi, laste seltskonda sellepärast, et laps on nii tundlik? MEes hetkel oma töö osas midagi muuta ei saa, seega sellega peame ilmselt leppima. Kui ta koju tuleb, on laps järgmistel päevadel täiesti pöörane, otsib ainult tähelepanu, tehes haiget meile kõigile, tehes pahandusi jne. Lisaks ka öised alla pissimised, mida siis ei ole, kui on stabiilsem aeg või kui ma olen nendega üksi. Ka magamajäämised on siis kergemad, kui ma üksi olen. Issiga aga tuleb ta pidevalt voodist välja, teeb lollusi jne. Issi istub tal nüüd jälle kuni uinumiseni juures, kui ma aga üksi olen, siis saan tulla kõrvaltuppa, pisikesed magavad mõlemad koos ühes toas oma voodites, kõige väiksem jääb õnneks alati ilma mingi nutu ja jonnita magama...
Ei teagi, mis siis teha...
Olete olnud laste suhtes hooliv ja tähelepanelik, püüdnud arvestada nende eripäradega, püüate aktiivselt kuulata ja peegeldate nende tundeid. See kõik kõlab minu jaoks nii, et olete lastega toetav ning suudate emotsionaalseid olukordi rahustada. Ent ikka on igas lastega peres olukordi, kus mõistus kipub otsa saama, ja nii tundub see ka teiega olevat. Nõutu olete just keskmise lapse osas.
Kirjast saan aru, et olete lugenud raamatut Sotsiaalsus ja sotsiaalsed oskused. Selle raamatu seisukohtadele võib julgelt toetuda. Nii et kui mõtlete, kuidas keskmise lapse tundlikkusele reageerida, siis suures piires võiks olla põhimõte: ma aktsepteerin lapse eripära, kinnitan talle, et saan aru tema tunnetest ja vajadustest, kuid samal ajal julgustan teda võimalust mööda käituma ka teisiti. Üldisem lähenemine on see, et kui laps näiteks külaliste tulles emme selja taha peitu poeb, siis selle asemel, et teda suruda (no mine ütle tädile tere, no kuhu sa nüüd poed, ära jookse peitu), tuleks lapse tundeid aktsepteerida (ma näen, et sa pelgad, emme selja taga on hea julge olla jm mõistev jutt). Lapse tundlikkust ei tohiks keegi negatiivselt kommenteerida, samas tuleks olla tähelepanelik ja leidlik, et leida need kohad suhtlemises, kus last saab meelitada-julgustada teistega kontakti võtma ning siis anda talle ka tagasisidet, kui tore see oli. Nii omandab laps tasapisi uusi kogemusi.
Küllaminekute sageduse osas saate emana võtta vastu sellise otsuse, mis ühelt poolt arvestab lapse eripära, teisalt aga annab talle ikkagi ka võimalusi uue kogemuse saamiseks.
Lapse pöörane rõõm, kui issi koju tuleb, vajab samuti ühelt poolt normaliseerimist, teisalt aga ka natukest raamistamist juurde. Kõik lapsed seda ei tee, kuid osa lapsi valib väga selgesti ühe vanematest oma lemmikuks. Teie pojaga see ilmselt nii ongi, ja ju on siin oma mõju sellel, et väike õde sündis teie perre sel ajal, kui poja koht oli ka veel teie süles - aga sinna tuli juba keegi teine "ette". Sel puhul ongi vaja isal suurem laps n-ö üle võtta, ja see soodustab tugeva kiindumussuhte kujunemist.
Lapse suured tunded, nii suur kurbus kui ka suur rõõm, vajavad ikka rahustavat-mõistvat peegeldust, samas aga on olukordi, kus peegeldusele peaks järgnema piiritlemine. Toon näiteks olukorra, kus laps ei ole nõus olema üksinda need 2 minutit, mis ema tualetis käib. Laps nutab ja taob ust ning nõuab kaasavõtmist. Lapse tunnet tuleb tõsiselt võtta, tal võib ollagi hirm. Ent lapse tundele sel viisil järele andes, et me ta kaasa võtame, on hoopis teine sõnum, kui sellel, kui me tema tunnet aktsepteerime, samas muud lahendust otsides. Esimesel juhul kinnitame lapse hirmu: jah, üks taga üksi olla ongi hirmus, võtan su kaasa. Teine võimalus on anda mõistev peegeldus: jah, ma mõistan, et sa ei taha olla üksinda. Kas karumõmm on võiks olla sulle seni seltsiks, kui ma ära käin? Teist võimalust valides anname lapsele võimaluse õppida oma tundega toime tulema ning sillutame teed sellele, et ta tasapisi õpiks leidma lahendusi iseenda toetamiseks.
Sarnane võiks olla ka poja piiritlemine isa järele pöörane olles. (Ma saan aru, et sa tahad nii väga minuga koos olla. Mina tahan ka sinuga koos olla. Ja ma tahan ka väikese õega olla ja emmega olla. Ma räägin praegu emmega ja siis mängin sinuga.) Kõigis emotsionaalselt laetud olukordades on olukorda rahustav võti ikka täiskasvanu käes. Kui olete neis olukordades, kus laps oma tunnetega toime ei tule (see on ajutine lapse arengujärgust tulenev toimetulematus), siis just teie rahulikkus, mõistvus – aga ka otsustavus lahenduse osas – peaks kaasa aitama rahu taastamisele. Laps saab toetuda vanemlikule otsusele, kui vanem selle vastutuse võtab. Vahel reageerivad lapsed just selle tõttu üle, et neil ei võimaldata tunda, et vastutab vanem – mitte tema.
Allapissimine on samuti märk selle kohta, et lapsel on palju emotsioone, ta ei tule nendega toime, pinge on liialt suur, kusagilt peab järele andma. Te ise märkate ka, et kui on rahulikum aeg, siis allapissimist ei ole.
Oluline on ka see, kuidas teie saate laste kõrvalt oma aja ja omad tegemised väljaspool lapsi. Kui mees on ära, on teie peal väga palju vastutust, kõik lapsed tahavad teilt midagi, ja nii on oht iseenda kaotamiseks. Me oleme paremad, rahulikumad ja kannatlikumad vanemad, kui oleme saanud ka iseendaga tegelda: endaga olla, endale otsa vaadata, vastutuse ajutiselt maha panna. Keegi ei jaksa aina anda ja anda, peate saama ka ennast laadida.
) lapse ja majapidamisega üksi. Püüan sättida päeva nii, et sellel 2sel oleks huvitavaid tegemisi õues ja ka toas aga pisem tahab ka minu tähelepanu, on ka juba päris armukade, kui suurem tuleb minu sülle ja nii ma siis jagan end.