Üritan piisavalt täpselt meie loo kirja panna,et oleks võimalikult hea ülevaade. Meil on kaks last 3,6 aastane poiss ja 2 aastane tüdruk.Suurem hakkas lasteaias käima eelmisel aastal kui ta oli 2,6ne.Terve see aeg kui ta seal vahelduva eduga on käinud on olnud meie jaoks paras õudus.Nimelt igal hommikul sinna jäädes nutab ja röögib.Eelmisel aastal ta jäi ka koguaeg haigeks mis sest,et kordagi lõunaunne teda ei ole jätnud ja kolmapäevad oleme alati vabaks teinud.Eelmisel aastal ta ei söönud ka lasteaias vaid lihtsalt piinlevalt ootas lõunaaega, et talle järele mindaks.Kollektiivis klammerdus õpetaja külge ja teistega ei mänginud.Sellel aastal oleme nii kaugele jõudnud, et on hakkanud sööma ja enam nii väga ei klammerdu ja püüab teiste lastega vaikselt kontakte luua.Endiselt lähme talle lõunal järele,et ta saaks oma kodus magada.Hommikul ikka nutab ja nüüd on hakkanud kasutama lauseid nagu:"issi miks sa mind jätad siia,kas sa ei armasta mind"...ma tahan oma kodus olla jne.Väga valusaid asju on hakkanud ütlema.Lisaks ütleb,et talle ei hakka mitte kunagi lasteaed meeldima.
Ääretult konkreetselt.Samas jällegi kui ta tahab meile meeldida ja meiega hästi läbi saada siis ütleb,et kahju,et ma lõunal pean lasteaiast koju tulema.Tean, et ta ei mõtle tõsiselt neid sõnu vaid tahab meile lihtsalt rõõmu valmistada,sest ta teab mida temalt ootame.
Temas iseloomust rääkides on ta väga emotsionaalne,hästi arenenud(lasteaia õpetajate sõnul ja muidugi näen seda ka ise)tundlik,uued olukorrad on hirmu tekitavad ja stressi faktorid.Siinani oleme väga palju temaga rääkinud tema tunnetest ja kõigest maailma asjadest.Ta korrutab päevas 10 ja 10 kordi,et kuidas ta meid armastab ja et talle nii väga meeldib meiega kodus olla jne.
Probleem ja väga suur mure on saanud alguse nüüd sellest kui alustasin septembrist tööl käimist.Hommikul läheb issiga lasteaeda.Mina lähen väiksega lõunal järele, toon nad koju ja siis nad lähevad otse lõunaunne. mina panen magama aga kui nad tõusevad siis on vanaema neid valvamas.Kuskil kella 14:00ist kuni kella 17:00ni on nad vanaemaga. siis kell 17:00 tuleb issi ja mina jõuan kell 20:00.
Kui mina jõuan koju siis kui ennemalt ta kallistas ja musitas mind ja ütles maailma kõige ilusaimaid sõnu siis nüüd ta ütleb tere asemel mulle ülbelt,et mine minema.Ta on vihane,solvunud,pettunud ja agressiivne.Igakord kui üritan rääkida või läheneda siis lööb ja hakkab titade miimikat kasutama ja on täiesti sõnakuulmatu.
Järgmine hetk ta läheb oma toimetuste juurde (legosid kokku panema.kui lähenen siis ütleb,et mul on tegemist jäta mind rahule.
Lasteaias käitub väga viisakalt aga vanavanematega on hakkanud ka karjuma ja lihtsalt ära kõndima.
Mul on nii suur hirm endal nii tema pärast kui ka meie pere pärast.Kogu õhkkond on väga pingeline kuna kui midagi valesti ütleme siis ta lihtsalt plahvatab.Lisaks on ta hakkanud väiksema peal jõudu väga palju rakkendama.Ma ei saa enam ise ka aru mida ma pean tegema või olen tegemata jätnud.Olen täiesti segaduses ega saa aru kas ohver on tema või meie.Kas ta manipuleerib meiega ja peaksime talle rohkem hakkama vastu?Kas ma peaksin siiski rohkem meie ühiskonna nõudeid läbi suruma,et ta lihtsalt peab lasteaias siiski pika päeva olema jne.Mul on endal lihtsalt tunne,et ta justkui on ühe hetkega täiesti muutunud kurjaks,endassetõmbunud lapseks.Meil on sein järsku vahele tulnud.Näen,et ta kannatab,aga ma justkui ei pääse talle ligi kuna ta on nii kange ja lihtsalt ei lase.Meie pisike pere on püüdnud terve see aeg kui nad on siis ilmas olnud kõige enam nende tunnetega arvestada. Toetada, rääkida ja rääkida.Ja ühe hetkega tunnen,et meie pere hakkab lagunema kõik on stressis.Ma ei oska enam midagi teha.Kas ma peaksin vastu rohkem võitlema ja selgeks tegema,et ikkagi meie otsustame kuidas mida midagi teha või andma lihtsalt aega?Ta on hakkanud väga palju nõudma ja kasutab kõnes väga nõudvaid toone ja käskivaid justkui tema juhiks kõike. Saime psühholoogile aja alles 29.10 .Ei oska seni enam elada.Iga päev on üks meeletult suur võitlus ja piin.Ei taha elada,et peaksin perest tundma piina.Seni oleme alati hakkama saanud aga viimane kuu tunneme,et ei oska enam midagi teha ja seda just sellepärast, et ta on selja meile pööranud.Kas tegemist võib olla ealise raskusega või millegi muuga.
siirad ja südamlikud tänud!!!
Kohe alustuseks tahan teile öelda, et olete kindlasti oma lapsele piisavalt hea ema ning kõik teie poolt tehtu on lihtsalt suurepärane! Olete koos abikaasaga püüdnud alati lapsi mõista, arvestada nende vajadustega, ning mureolukordi lahendada arutledes ja rääkides.
Olete mures oma 3,6-aastase poja pärast, kelle muutunud käitumisega ei tule toime te ise, ega ülejäänud pere. Nimetate, et laps on nõudlik, eemalehoidev, kuri ja kange, teeb haiget oma väiksemale õele ning saan aru, et kõige raskem on teil toime tulla sellega, et teie poeg ei väljenda teie vastu enam armastavaid tundeid ja pigem tõrjub teid eemale.
Teie väike, intelligentne poeg on oma olemuselt tundlik, emotsionaalne ning kohaneb uute olukordadega raskelt.
Kirjeldate põhjalikult eelmise aasta lasteaiakogemusi, mis kinnitasid, et laps ei kohanenud ning ta koges palju stressi. Samas, lapsed harjuvadki suurte muutustega oma elus (milline lasteaeda minek kindlasti ühele lapsele ka on) igaüks omas tempos. Mõni harjub paari kuuga, teisel kulub aastake... Nüüd, aasta hiljem on näha ka väikeseid positiivseid muutusi- laps sööb aias, otsib ise teistega kontakti, klammerdub lahkumishetkel veidi vähem. Endiselt on lapsel raske vanemast hommikul eralduda ning see ajab teda siiani nutma.
Väikesed lapsed kogevad oma elus palju frustratsiooni, nad pettuvadki palju, nutavad ja karjuvad palju, sest neil on keeruline toime tulla pettumustunde, (see on seotud aju arengulistest ja bioloogilistest eripäradest) nagu ka teiste raskete tunnetega (hirm, kurbus, igatsus, armukadedus jne. jne.) ja nad alles õpivad maailma mõistma ja ennast sellega suhestama.
Nüüd tuli teie lapse ellu veel üks muutus- te läksite tööle...ja taaskord on see talle väljakutse, kuidas veel sellega toime tulla!?
Nutva, karjuva, või ebakohaselt käituva (titade miimika, soovimatus koostööd teha, löömine) lapse sõnum meile vanematena on- "Mul on mure! Palun aidake mul sellega toime tulla!". Ühesõnaga, meie lapsel on probleem. Ja mures last saame ja peame aitama- aktiivselt kuulates. Lugege sellest oskusest lähemalt:http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/
Lisaks on lapsele abistav, kui olete nutva/karjuva lapse juures, võtate ta oma sülle ja hoiate- et ta tunneks turvalisi ja kaitsvaid piire ema käte näol enda ümber. Tema maailm hakkas lagunema, vanemana aitate seda tal koos hoida. Laske, lubage oma lapsel nutta, see on ju parim pingemaandaja! Teil tuleb emana rahulikuks jääda ja juures olla. See võib tunduda raske, eriti kui lapse käitumine teid endast välja viib, ka teie tundeid mõjutab,- kuid teadke, et endast väljas olev ja ebakohaselt käituv laps vajab enda kõrvale rahulikku, iseendaga toimetulevat, kindlat lapsevanemat!
Kui laps on maha rahunenud, saate temaga rääkida (aktiivselt kuulata), sõnastades lapse poolt kogetut oma sõnadega, näiteks: "Sul on pikk päev selja taga, sa igatsesid mind, olin aga õhtul tööl ja see tegi su kurvaks ja pahaseks ka", või "Näen, et oled mu peale vihane ja tahaksid lüüa". Lapsele edastab see sõnumi, et me aktsepteerime teda sellisena, nagu ta on- ka vihase, õnnetu ja kurvana. Lapse tundeid ümber sõnastades õpib ta neid ka ise kasutama ja tasapisi väheneb vajadus reageerida röökides, selmet rääkida, mis ma tunnen- loomulikult võtab see (aastaid) aega.
Kuna niikuinii räägite lapsega, siis teadke, et kui laps on afektis, siis vajab ta vaid mõistmist ja tunde ümbersõnastust,- see aitab tal emotsioonist välja tulla. Võimalik, et ta puhkeb peale seda veelgi rohkem nutma (siis lubage tal seda teha, öelgegi, et olete koos temaga ja ta ta tohib nutta ja tunda just neid tundeid, nagu ta tunneb). Kui laps on rahunenud, saate rääkida, et mõistate teda, kuid ei luba ennast (õde jt.) lüüa.
See, et laps on hakanud käituma nõudlikult, viitab tema eakohasele arengule, mina arengu etapile. Nii katsetatakse piire, lubatava ja mittelubatava käitumise osas ning vanematena tuleb teil oma nõudmistes, piiride panekul olla selge ja konkreetne. Kui laps tajub vanemate ebakindlust, tekitab see temas segadust, mis omakorda võib väljenduda ebakohases käitumises.
Oktoobri lõpus saate psühholoogiga konsulteerida, kuidas veel toetada lapse lasteaiaskäimist ja teie eemaloleku aktsepteerimist. Uskuge, teil on vahva põnn, lihtsalt praegusel hetkel tunnete, et seda kõike on liiga palju.
Lõpetuseks julgustan teid tulema Gordoni Perekooli koolitusele, tõhusad vanemlikud oskused on abiks nüüd ja edaspidi! Algavate gruppide kohta leiate infot:http://www.sinamina.ee/ee/koolitused/registreeri-koolitusele/
