Viimasel ajal on tihenenud see ,et lasteaias õpetaja räägib, et poiss kohe äsab käega, kui keegi tema juurde tuleb. Laps seletab mulle, et tüdrukud eputavad tema ees. Ma kodus rahulikult seletan ,et ei lööda teisi ja isegi ei viibutata kätt vaid ütled sõnadega, palun mine ära, sa segad mind või lähed ise ära. Poiss räägib, et ta mitu korda ütleb ,aga nad ei saa aru.
Esmaspäeval leppisime lapsega kokku, et terve nädala peab hea poiss olema, siis reedel läheme sõbrale külla.
teisipäeval oli hea poiss ja kolmapäeval jälle õpetaja laitis.
Täna läksin lasteaeda järgi ja küsisin, et kuidas poiss oli. Õpetaja ütles, et lõunal ei maganud ja segas ühte tüdrukut. Poiss mulle räägib, et see tüdruk ise pani enda jalad talle pähe. Poiss ütleb ,et tal pole und. Tee peal kõnnime koju ja vastu tuleb pisike piiga 2-3 aastane ja ei liikunud tee pealt eest. Mida mu 6 aastane teeb. Äsab talle käega kurjalt, mitte ei löö vaid teeb sellist liigutust ,et kohe paneb paugu ära. Ma kodus küsisin ,et miks nii tegid. Ütleb ,et ta ei tulnud ju eest.
tavaliselt toimib lapse puhul meil see, et kui keelata mõneks ajaks ta lemmikasjad ära, siis tõmbab tagasi. Täna siis rääkisin talle, et kuna ta kokkuleppest kinni ei pidanud hea laps olla, korjan täna legod kokku, kui seda kuulis, röökis nuttis, viskas legod maha. Enamvähem oli terve päev normaalne laps ja õhtul ma istun arvutis, ta ütles mulle midagi, ma esimese korraga ei kuulnud ja teise korraga pani mulle jalaga. Järgnes jälle pikk seletus, et vahet juhtub ,et inimene süvenen millegisse ja ei kuule. Siis tuleb viisakalt öelda, et palun kuula ma räägin sinuga jne.
Ma enam ei jaksa.Muidu laps täiesti terve ja ennem selliseid muresid pole olnud. Võõrad kõik kiidavad et nii hea laps jne. Aga nüüd lasteaias sellised probleemid ohh.
On teil mingeid nõuandeid? Kas ma reageerin pereteraapia mõttega üle. Kas lapsel võib olla tähelepanupuudus? Kas see võib tingida sellist käitumist. Ütlen ausalt, et meie kodus kaklemist pole, et laps seda meie pealt näeks aga isa on küll peale tööd kohe teleka ette, poiss paneb omaette legosid, lausa mitu tundi.vabadel päevadel oleme kõik koos, teeme asju, mis kõigile meeldib. Joomisi kodus pole. Kõik peaks nagu okei olema. Aga see käega äsamine on päris kole... Kurb olen
Olete mures oma 6aastase poja käitumise pärast. Tähelepanupuuduse osas võib alati järele mõelda, et kas seda on ikka nii palju, et lapsel on võimalus tunda end väärtuslikuna, kellenagi, kelle jaoks isa ja ema võtavad aega. Oluline on, et me võtaksime aega mitte vaid mängimiseks vaid ka kuulamiseks, et temast aru saada, eriti just neis olukordades, kus laps käitub vanema arvates ebasobivalt.
Käitumine on nagu jäämäe pealmine osa, see, mis lapse sees toimub, on tihti varjul. Kui vanemad näevad last käituvat sel viisil nagu see neile ei sobi, kipuvad nad teda karistama. Teiegi olete võtnud lapsel hüved, lootuses, et ta karistuse kaudu õpib. Kuid karistuse kaudu ta õpib põhiliselt teid kartma ja laveerima, et karistust ei järgneks. Ta õpib, et kui keegi teeb midagi ebasobivat, siis tuleb teda karistada. Parem oleks, kui laps õpiks midagi enda kohta ja suhete kohta, näiteks seda, et kõigil on tunded, et tundeid on normaalne tunda, et tunded suunavad meie käitumist, ja et me saame siin midagi ette võtta: rääkida oma tunnetest ja valida käitumisi.
Ent 4-5-6-aastane laps alles õpib suhtlemist. Ta omandab iga päev teadmisi selle kohta, milline on ta ise ja millised on teised. Selles vanuses on lapse enesekesksus loomulik, see ei ole pahatahtlik, vaid ealisest ebaküpsusest tulenev. Laps ei tule oma tunnetega toime, ta seisab enda eest sel viisil nagu oskab. Ka lükkamine (või ähvardav lükkamisliigutus) ja löömine-togimine väljendavad seda, kuidas laps ennast tunneb. Täiskasvanul tuleks siin tegutseda kahel suunal: esiteks, püüda mõista, milline on lapse seesuguse käitumise peidetud sõnum (mis võib puudu olla, mis võib teda häirida, segada, ärevaks teha, pahandada?), teisalt on kindlasti vaja last õpetada käitumise asemel sõnu kasutama, nt: ma saan aru, et sulle ei meeldinud teise lapse käitumine, ja kuidas see kõlaks, kui seda ütleksid, selle asemel, et tõugata?
Lapse areng toimub enesekesksuselt teistega arvestamise poole. Tite ümber toimetavad kõik, ja beebi peabki end tundma nagu väike prints/printsess. Kui laps on 2-3-aastane, on tal endistviisi esiplaanil omad tahtmised, tahtmise mittetäitumine tundub talle maailma lõpuna. Laps alles õpib oma tegevuse võimalikke tagajärgi nägema, seda saab talle õpetada, kuid karistuse kaudu ta neid nägema ei õpi.
Kui vanemad seda võimaldavad, siis võib ka 4-5-6aastasele ikka veel tunduda, et kogu maailm ja kõik inimesed tema ümber on loodud vaid selleks, et tema soove täita. Ent täiskasvanud aina kasvava lapse ümber peavad üha rohkem andma lapsele märku, et ta siiski ei ole maailma naba: ka teistel inimestel on omad soovid, tunded ja piirid, ning kui sõnumeid selle kohta antakse mõistvalt, hoolivalt ja järjekindlalt, siis tasapisi hakkab laps aru saama, et elu koosneb suhtlemisest, mis on vastastikune protsess, ja head suhted põhinevad sellel, et me arvestame üksteise tunnete, soovide ja piiridega. Kui me ise lapse soovide ja piiridega ei arvesta, on tal raske õppida arvestama teiste soovide ja piiridega.
Kuna teiste soovidega arvestamine on tihti seotud enda soovide edasilükkamisega, siis on loomulik, et tekib stressiolukordi, ja laps peab vanema toel õppima toime tulema oma pettumuse, pahameele ja valuga. Last ümbritsevate oluliste täiskasvanute üks oluline ülesanne on õpetada last taluma frustratsiooni, mis paratamatult kuulub paljude eluolukordade juurde. Laps vajab stressiolukorras peegeldavat toetust (jah, ma saan aru, et sulle ei meeldinud minu keeld, ma saan aru, et see võib teha sind pahaseks, kui mina teisiti arvan), ja täiskasvanulikult pandud piiri, mille sõnum on selge: ma mõistan sinu pettumust, kuid jään oma nõudmise juurde, sest mina olen lapsevanem, mina tean, mina vastutan. Lapsel, kelle tundeid on mõistetud, on palju lihtsam muuta oma käitumist ja teha koostööd.
Kui on kahtlusi ja nõutust, on ikka mõistlik konsulteerida spetsialistiga. Miks mitte ka pereterapeudiga neid olukordi arutada, et osata neid paremini lahendada ning lapsega häid suhteid säilitada, toetades tema kasvamist ja arengut.
