Minu mure seisneb selles, et sünnist saati julge, aktiivne ja mitte kedagi kartev laps (nüüd 3a4k) on umbes kevadest alates muutunud arglikuks ja kartlikuks (just võõrad inimesed, uued olukorrad). Kuna ta väiksena oli julge ja kartmatu siis ei usu eriti, et tegu on argliku temperamendiga.
Väiksena ta ei kartnud kedagi, pole kunagi võõrastanud ega võõraid kartnud, alati on olnud just uudishimulik uute inimeste ja olukordade suhtes. Kui läksime nt külla (veel eelmisel sügisel) ja seal ei olnud ühtegi tuttavat täiskasvanut ega last peale minu, siis sellegipoolest võttis ta riided seljast ja jooksis kohe teiste lastega mängima.
Nüüd nt kui käisime selle aasta augustis tuttavate lapse sünnipäevale (keda ta ei tunne ja ei tunne ka tolle lapse vanemaid) siis keeldus ta isegi autost välja tulemast, kui maja hoovi sõites nägi võõras paik, võõrad autod, võõrad inimesed. Lihtsalt istus autos ja välja ei tule. Tunni aja pärast saime ta kuidagi õue, läks veel tund enne kui julges tuppa tulla.
Teine situatsioon oli väikelaste jalgpallikool (kõik lapsed temaga sama vanad). Kodus aktiivne ja jalgpalli mängu nautiv poiss ei olnud nõus juhendajaga midagi kaasa tegema, istus meie vahel pingi peal ja vaatas kuidas teised möllavad ja jooksevad. Ta oli ainus, kes kaasa ei teinud. Alguses issi käest kinni hoides oli nõus rühmas olema aga mõne minuti pärast ei olnud ei minu ega issiga nõus platsile minema.
Laps käib lasteaias ja seal nö "omad inimesed" ja probleeme ei ole. Samas kui ma mõtlen, et kui oleks olude sunnil vaja lasteaeda vahetada siis ma küll ei kujuta ette, kuidas ma ta uue lasteaia uksest sisse saaksin. 1,8aastaselt praeguse lasteaiaga alustades polnud mingeid probleeme võõraste inimeste/laste ja koha karmisega. Lasteaias kasvatajad juba alguses ütlesid, et poiss innustub kõigest ja tahab kohe kõike kaasa teha. Ta ei ole kunagi olnud laps, kes üksi vaikselt nurgas istuks või emme seeliku saba tagant välja piiluks teiste tegemisi.... ja nüüd just selline on.
Nende kahe näite vahepeale jääb selliseid olukordi, kus laps tuleb issiga nt õuest ja mul on sõbranna külas (keda ta eriti ei tea) ja seepeale laps keeldub tuppa tulemast. Või kui läheme kellelegi külla keda ta ei tea siis jälle ei saa teda kuidagi autost välja. Või kui keegi külla tuleb korraks siis jooksis laua alla peitu.
Aga nt mänguväljakutel, mängutubades ja nt laevas mängutubades ta ei karda kedagi ega midagi.
Kas oskate midagi soovitada, milles probleem? Nii kahju, kui temaga kuhugi minna ei saa.... Kas nüüd tuleb välja tema tõeline temperament, et ongi arglik laps? Või on see mööduv?
Tänud.
Teie kirjas on näiteid, kus laps käitub ootamatult arglikult, kuid samas on ka olukordi, mida ta endiselt ei pelga (mänguväljakud, lasteaed jms). Näib, nii, et ta väldib teatud olukordi ja kindlast ajast saadik. Väheusutav tõesti, et tema loomus oleks muutunud või et kogu seletus taanduks sünnipärasele temperamendile. Võib ju arvata, et nii olulisele käitumise muutusele on eelnenud mõni hirmutav kogemus. Ja võib ka olla, et ta ei oskagi seda ka ise seletada. Isegi kui teil puudub endal oletus, mis on juhtunud, soovite ju ikkagi aidata poissi kohaneda uute ja võõraste olukordade ja inimestega. Konkreetset lahendust on aga raske pakkuda. Pigem julgustan teid usaldama oma tähelepanekut ja sisetunnet, sest tunnete ju oma last kõige paremini ja saate jälgida, mis olukordades on poiss aktiivsem ja mis paneb teda eemale hoidma. Vastavalt sellele saate ka aimu, mis teda pelglikuks teeb. Igal juhul vajab ta teie toetust ja mõistmist. Te võite küll teda julgustada, kuid kindlasti ei ole abi tema sundimisest. Pigem ikka nii, et las istub teie juures, kui nii tundub kindlam ja lihtsalt mitte liialt üldse sellele tähelepanu pöörata. Ta annab ise märku ja lihtsalt läheb teiste juurde, kui on selleks valmis. Vahel on vägagi toetav ja probleemist kergem üle saada, kui aktsepteerida, et tema jaoks on nii, nt ei taha teiste juurde minna. Kui ta tunnetab, et võib ise valida, siis tunnetab ka kontrolli olukorra üle ja seegi on julgustav ja kindlustunnet pakkuv. Kui ta aga näiteks pidevalt saab erineval moel, kasvõi varjatult kuulda, et ta on arg või et peaks olema teistsugune ja mitte tundma seda, mida tunneb, siis on tal igal juhult topeltpinge ja probleem pigem kinnistub.
Muidugi on keerulisemad need olukorrad, kus ta lihtsalt peab tulema autost välja. Kui vähegi võimalik, püüdke ikkagi mitte survestada või teda arvustada, pigem ikka nii, et ta saaks veidigi ise kaasa rääkida, nt kas tahad tulla autost välja nii, et hoiame käest kinni või tuled päris ise vms. Võib olla aitab teda ka see, kui annate talle veidi eelinfot, nt tutvustada inimesi, kellega on ees kohtumine, kuhu lähete või mis seal, kuhu lähete, toimub, kauaks jääte jms.
Usun, et teie mure leeveneb, kui poiss saab järk-järgult kinnitust, et miskit hullu ei juhtu ja tal pole põhjust neid teatud olukordi või võõraid vältida. Olge ise seejuures rahumeelsed ja vältige enda jutus ja käitumises eeldust, nagu võiks jälle tulla ette poisi pelglikkust. Kui laps tunnetab, et ta võib olla nii teie juures kui ka minna teistega mängima ja just siis, kui ta selleks valmis on, siis saab ta kiiremini jälle tagasi oma endise initsiatiivi ja uudishimu ka uuteks olukordadeks.
