Iga hommik viimase kuu jooksul tõusen ülesse lootusega, et täna on parem päev. Iga lõuna hakkab peale suure röökimisega, kui lapsel tuleb magamamineku aeg. Vahest karjun, vihasena löön pepu peale, lõpuks hakkan süüst ja kurbusest ise ka nutma ja laps millaski jääb magama. Iga jumala õhtu võtab magamaminek aega kaks tundi. Hakkab peale rahmeldamisest pimedas toas, siis laps ähib ja puhib ja puuksutab, kisab ja röögib vahepeal.... Lõpuks olen vihane kõige ja kõigi peale. Laps on pooleteisene. Tunnen, kuidas armastuse asemel hakkan tundma vihkamist iga kord, kui ta jonnib või kisab, iga magamamineku ajal....Ometi ei ole ma selline, kes....Mida teha? Panna teda hiljem magama? Mis ajal lõunauinkaule siis? Olen nagu mingi kuradi saamatu ja halb ema, kes polekski pidanud last saama, sest nii kui asi läheb raskeks, on tahtmine hoopis minema astuda
Sa tunned end halva emana, kuid sinu jutust jääb küll mulje, et püüad teha oma lapse heaks nii palju kui võimalik. Tunned, et sa ei jaksa enam...
Vahest on abi, kui mingiks hetkeks keskendud hoopis endale. Mõtle, kas on midagi, milles sa tunned end hästi hakkama saavat ja tegele vahelduseks sellega. Või leia lapsele hoidja ja katsu endale mingi tegevus kodust väljas leida. Seda kõike selleks, et saaksid kuskilt endale niiöelda lisajõudu, mis tõstaks su tuju ja tahet tulla tagasi koju ning proovida lapsega nt. uusi variante magama panekul.
Olles ise reipam, võivad ka lapse tujud muutuda. Olles ise energiat täis, jätkub sul veelgi rohkem jõudu lapse soovide mõistatamisel ning nendele lahenduste pakkumisel.
Kindlasti on olemas mingi hea lahendus ka sinu lapse magamapanemisele. Siingi on juba paar ema oma soovitusi jaganud. Nii palju kui on erinevaid inimtüüpe, nii palju on ka erinevaid rahunemis- ja uinumisharjumusi. Kui üks variant ei sobi, siis tuleks proovida järgmist (olgu see siis hilisem voodisse panek, või igaõhtune kindel unelaul või - jutuke). Võibolla on ka abi tihedamast päevasest tegevuskavast lapsega, mis ühtlasi ka väsitab last rohkem. Mõnel juhul on abi olnud öölambikesest, kui on selgunud, et laps kardab üksi olekut pimedas jne jne.
Kuid esmalt siiski antud olukorras tuleks püüda endale mõelda, sest ema närvilisus selle olukorra lahendamisel kaasa ei aita.
Jõudu ja energiat sulle!