Tere, mul on kasvamas poeg kes saab oktoobri lõpus kuue aastaseks. Poiss on kõnelises arengus maha jäänud - ei räägi selgelt, ei ütle r tähte ja teatud häälikuid. Saab lsteaias logopeedi abi. Nüüd lõpuks ( rohutan et olen nende arstide vahet jooksnud 4aastat) nõustus kohalik lor arst ära lõikama tema mandlid ja adenoidid. Selgus et lapsel üks ninappool täiesti kinni ja teine ka peaaegu. Lisaks arsti jutu järgi adenoididest tingitud kehv kuulmine. Tundub, kui vaatan teisi tema vanuseid on tal ka arusaamisega raskusi... Mul õel on küll tütar 6kuud noorem aga temaga rääin juba nagu täiskavanud inimesega... minu laps aga esitab mulle selliseid lollakaid küsimusi et kas onud võivad poisid ka olla jne... Vahel palun tal vait olla sest ta küsimused tunduvad tõesti lausa debiilsed. ( vabandan sõnakasutuse pärast) Samuti kui küsib minu käest midagi ja talle asjalikult ära seletan miks mõni asi nii on - ta ikka aru ei saa. Lasteaias on juba öeldud et ta on kõige aeglasema taibuga ja kõige kehvem arusaaja. ( ausalt tunnistan et häbi on) Samas... numbreid ta tunneb 1-10 kindlalt... isegi loendada oskab ( st loeb näiteks põrandal oma 4 autot kokku) ta tunneb värve, ligi 10 tähte tunneb ta kindlalt ära. Ta tunneb automargid ära... oskab kasutada nuga ja kahvlit, oskab endale ise võileibasid teha... riietumisega on nii et pluusisid mis ülepea käivad ta üsna tihti seljast ära ei saa... Joonistamise vastu ta vist huvi ei tunne... kui joonistab siis lihtsalt sodib mingi mõttetu asja paberile ja väidab et see on kassi lõngakera... Pliiatsit hoiab käes õigesti. minu mure seisneb aga selles et 2016 läheb ta kooli... KAs ta üldse areneb kooliküpseks või peab ta minema kuhugi erikooli?... Olen teinud temaga tähti, töövihikutest numbreid.... aga ta eriti neid minuga teha ei taha...
Vanemana olete mures, kas kahe aasta pärast kooli minev poeg selleks ajaks kooliküpseks saab. Võrdlete oma poega teiste omaealistega ning ka kasvatajate poolt tulnud tagasiside ei ole olnud teile julgustav.
Samas toote oma kirjas välja mitmeid oskusi, mis teie varsti kuueaastaseks saaval pojal on eakohaselt arenenud,- millised võiksid teid rahustada.
On teada, et iga laps on unikaalne indiviid ja ka arengukiirus on igal lapsel erinev. Igaüks omas tempos- kes kiiremini, kes aeglasemalt. Õnneks on koolini veel kaks pikka aastat aega, nii et selle vältel võib teie laps teha piisava arenguhüppe.
Seda toetab ka kindlasti tehtud mandlite ja adenoidide lõikus, nüüd saab laps paremini kõneleda ja kuulmine paraneb /sain ma õigesti aru/, lisaks tegeleb endiselt lapsega logopeed.
Mida saaksite teie vanemana teha omalt poolt lapse arengu ja heaolu toetamiseks,- teie ülesanne on toetada lapse positiivse minakuvandi teket, et areneks terve , adekvaatse eneseusalduse- ja hinnanguga laps. Selleks vajab ta vanemate positiivset kinnitust oma tegemistele, iga õnnestumist tuleb märgata ja lapsele tagasi peegeldada- see kinnitab ta eduelamusi /saan hakkama!/ja julgustab proovima edaspidi aste keerukamaid ülesandeid; julgustamist, veelkord julgustamist ja mitte pahandamist, oma pettumuse väljanäitamist/väljendamist, kui teie pojal midagi ei õnnestu kohe või nii kiiresti, kui olete oodanud. Kuna nimetasite, et tunnete lausa häbi, et teie laps ei ole sama kiire taibuga kui rühmakaaslased...seda on kurb lugeda ja siit võib järeldada, et ka kasvatajad on ta mingil moel sildistanud ning see võib veelgi pidurdada lapse arengut. Väga tähtis on ka kasvatajate poolne sõbralik, mõistev ja toetav suhtumine lapsesse.
Veel, - emana peaksite hoopis rahulolu tundma, et teie poeg tunneb maailma asjade ja toimimise vastu huvi. Seda väljendabki ta küsimuste esitamisega ja need on tal sõnastatud just nii, nagu ta eakohase arengu järgi võimeline on. Teil tuleb olla aktsepteerivam ja mõista, et läbi küsimustele saadud vastuste ta õpib ja teie olete tema õpetaja. Kui te nüüd naeruvääristate teda või käsite vait jääda... see hävitab tema julguse teie poole pöörduda ja kahjustab tugevalt teievahelist usaldussuhet. Abiks lapsele on ka see, kui vastate talle lihtsalt, tema arengu tasemele vastavalt, lihtsate sõnadega ja lühidalt.
Kui märkate, et joonistamine teda ei huvita, proovige teha talle see tegevus huvitavamaks. Iga laps on innukam, kui ta saab asju teha vanemaga koos ja mänguliselt.
Kui teil on endiselt kahtlusi oma lapse intellektuaalse võimekuse osas, võiksite pöörduda enda rahustamiseks ja selguse saamiseks lastepsühholoogi poole, kes saab teha vastavad uurimised/testid. Lisan siia Lastekaitse Liidu lingi info saamiseks: http://www.lastekaitseliit.ee/vajad-abi/laste-psuhholoogid/
Soovin teile palju rõõmu oma väikesest mänguealisest pojast!
minu mure seisneb aga selles et 2016 läheb ta kooli... KAs ta üldse areneb kooliküpseks või peab ta minema kuhugi erikooli?... Olen teinud temaga tähti, töövihikutest numbreid.... aga ta eriti neid minuga teha ei taha...