Tere
mul on mure oma 5-aastase poja pärast. Ta ärritub kergelt ega suuda toime tulla negatiivsete tunnetega. Kui talle midagi ei meeldi, hakkab ta südantlõhetavalt ning kriiskavalt nutma, asju peksma ja loopima. On olnud ka väiksema õe löömist varasemalt, kuid seda enam ei esine, pigem saades õe peale vihaseks sõimab ta teda sõnadega "paha õde", "loll õde, "mulle ei meeldi ta" jne. Sama ütleb ta ka mulle, kui keelan tal midagi teha või kui ta minu otsusega rahul pole. Ometi üritan ennast kehtestada ka lapse tundeid arvesse võttes ning kinnitan, et mõistan, et talle see ei meeldi ja ta eelistaks, et oleks teisiti jne. Sellegipoolest sõimab ta mind "pahaks emmeks" ja "lolliks emmeks" ning ütleb, et ei armasta mind. Täna ühe sellise intsidendi käigus läks tema reaktsioon nii hulluks, et ta oli pöörastes nutukrampides ega suutnud rahuneda tükk aega, lõpuks kui oli veidi rahunenud, ütles, et tahab mulle midagi sosistada. Ja ta sosistas, et tahab ära surra. Seda oli kohutavalt hirmutav ja šokeeriv kuulda. Ma ei tea, mida see tähendab või miks ta nii ütles. Andsin mõista ka, et kui ta midagi sellist ütleb, siis see teeb mind väga õnnetuks ja teeb haiget. Uurisin, miks ta nii ütles, ta vastas, et ta ei tea ning tundis, et ei osanud midagi enam muud öelda. Olen tõsises mures selle lause pärast. Mida see peaks tähendama ja kuidas sellele murele lahendust leidma?
Ühes võib kindel olla, et kui laps käitub halvasti, annab tugevaid hinnanguid või räägib surra tahtmisest, siis järelikult tunneb laps end millegi pärast väga halvasti. Vahel on aga keeruline aru saada, miks ta end tegelikult halvasti tunneb ning millised on tema tegelikud sügavad vajadused. Ütlete, et üritate ennast kehtestada ka lapse tundeid arvesse võttes ja see on kahtlemata väga oluline. Vahel aitab aktiivne kuulamine ja laps räägib, mis on tema jaoks ebaõiglast või millest ta puudust tunneb. Samas on ka neid vajadusi, mida lapsed väljendada ja teadvustada ei oska – vajab selgemaid piire, selgemat rutiini, vähem suhkrut, rohkem und jne. Teie kirjast saan aru, et te põhimõtteliselt oskate lapse vajadusi ja tundeid aktiivselt kuulata, kuid see ei aita hetkel lapse pingeid vähendada. Seega oleks vaja teie või kogu pere suhtlemise mustritest rohkem teada, et saaks otsida , mis võiks aidata. Kui teil on võimalik, siis soovitan käia nõustaja juures, et natuke uurida ja koos arutades otsida võimalikke lahendusi.
Lapsel on vaja, et keegi võtab teda tõsiselt ja suhtub lugupidavalt tema rahulolematusesse või igatsustesse. Üldiselt võin öelda, et lapsel tekib tavaliselt tugev reaktsioon, kui ta tunneb, et teda ei võeta tõsiselt. Samal ajal tuleb jääda selgelt ka enda piiride hoidmise juurde. Kui näitate lapsele oma piiri, siis lapsel võib tekkida vastupanu ja siis on vaja aktsepteerida, et lapsele selline piir sugugi ei meeldi. Lapsel on vaja tunda, et tema tunded on vanematele turvalised. Kui keegi räägib surra tahtmisest, siis on tema see mingi väljakannatamatu mure/tunne. Sel juhul on vaja teha ruumi, et laps saaks väljendada kõike seda, mis tema see toimub. Kui laps väljendab, siis tuleks hoiduda selgitustest, kriitikast, soovitustest, nõuannetest jne. Kui laps väljendab, et hinnangutega („ta on paha“), siis võib seda tunnete ja vajaduste keelde ümber sõnastada („see on sinu jaoks ebaõiglane ja sa oleksid tahtnud, et ma oleksin…“, „Sina tahaksid ise…“, Sa oled nii pahane ja kurb, kui sa ei saa…). Lapsel on vaja kogeda, et keegi näeb, kui raske elu tal on („ma saan aru, et sul on väga raske, et sa pead õega neid asju jagama ja ei saa neid asju endale jätta“). Kirjast sain aru, et seda te ka teete. Lastel on vaja saada sõnu selle kohta, kuidas nad end tunnevad, siis õpivad nad tasapisi ise ka hinnangute asemel oma vajadustest rääkima. Laste üks oluline arenguline ülesanne ongi see, et õppida oma frustratsiooni ja pettumusi taluma ja selles vajavad nad vanemate abi.
Vahel on raske oma lapse puhul aga näha seda, mis pingeid tekitab. Kui tunnete, et ei saa aru, millest lapsel pinged tekitavad, siis on hea võimalus paluda spetsialist abi, kes aitaks anda kõrvalpilku.
