Olen mures oma poja pärast. Nimelt on ta tihtipeale väga närviline ja kui temalt midagi küsida, siis ei tea iial kuidas ta sellele reageerib. Näiteks kui küsida täiesti tavalist küsimust, nagu kas läheme õue mängima, või proovi seda nii teha, või kas sa seda või seda soovid- tuleb vastuseks tihtipeale väga ärritunud vastus: Eiii tahaa. Mulle eiii meeldiiii jne. Vastused on kas närvilised või üli vinguvad.
Kuidas teda suunata, et ta võtaks asju rahulikumalt? Olen öelnud, et rahu, vastata saab ka rahuliku tooniga, kuid sellest pole mingit kasu.
Samuti kardab ta alati uusi asju proovida ja läheb väga närvi kui innustan teda midagi uut proovima.
Teie kuueaastane poeg reageerib teiepoolsetele ettepanekutele ja küsimustele sageli vastusega: "ei". Olete mures, kuidas aidata tal asju rahulikumalt võtta (soovite, et laps oleks siis koostöövalmim, positiivsem,- kui ma õigesti aru saan?).
Kahjuks te ei nimeta, kas taoline reaktsioon on tekkinud hiljuti, või ongi see talle kuidagi omane, isikupärane.
Tavaliselt on umbes kaheaastastel lastel "ei- periood", mil lapse areng on niikaugel, et ta tunnetab end emast eraldiseisva isksusena ning soovib katsetada ja proovida asju ise. Miks üks kuueaastane laps igale vanemapoolsele ettepenekule ei ütleb...põhjusi võib olla mitmeid ja järgnevalt toon välja välja mõned võimalikud variandid.
Laste arengupsühholoogiast on teada, et lapse ebakohase käitumise taga võib olla mõni tema katmata vajadus, näiteks tähelepanuvajadus. On paradoksaalne, et ka vanemalt negatiivse tähelepanu saamine rahuldab lapse ühte baasvajadust- tunde, et ollakse oluline, et mind märgatakse. Kui laps ei ole saanud positiivset tagasisidet, küll aga märgatakse ja tuuakse vanemate poolt esile ebakohane käitumine- süvendab see automaatselt ja kinnistab taolist käitumist. Võimalik, et probleem hakkab vähenema ja kaob tasapisi, kui järgnevatel kordadel ei reageeri te enam lapse "ei"-le sellele viidates (et saab rahulikumalt jne.). Lihtsalt aktsepteerige lapse keeldumist. Võite selle rahulikuks jäädes ümber sõnastada: "Saan aru, et praegu ei soovi sa õue minna". Kui laps sellele vastab, saate ehk ka enam aimu, mis lapse keeldumise taga on. Selle asemel, et taas pettuda lapses, seda talle väljendades, kasutage kohasemat vanemlikku suhtlustehnikat. Tõhusatest suhtlustehnikatest saate lähemalt lugeda: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/
Ebakohase käitumise taga võib olla ka alateadlik võimu taotlemine. - Kui ma ütlen "ei", saan vähemalt ma /vanematele/ näidata, et nad ei suuda mind alla suruda või takistada tegemast asju, mida ma teha tahan või sundida mind tegema asju, mida nemad tahavad-.
Kuueaastane laps on mängueas (4-6-aastased). Ühelt poolt on mänguealine uudishimulik, algatuslik, julge, õppimishimuline, innukas, energiline laps; teiselt poolt valdab teda süütunne, ebakindlus, hirm ja abitus (kuna päris kõigest ei saada veel aru, kuidas maailm toimib jne.).
Lapse toimetulek mänguea arengukriisiga sõltub sellest, kuidas ta läbib vanusele omased väljakutsed ja kuidas tema kasvatuse eest hoolitsevad täiskasvanud suudavad teda toetada tema ülesannetes. Sihiks on, et mänguea tulemusena areneb isiksuses positiivset algatusvõimet, huvi maailma vastu, julgust, õppimise, kogemise ja proovimise soovi ja usaldust.
Kuna kirjutasite, et laps kardab uusi asju proovida ja tunneb end uutes olukordades ebakindlalt- siis nagu eelnevalt kirjas, on see üks osa tema ealisest arenguülesandest. Vanematena saate kindlasti oma poega toetada. Selleks tunnustage teda alati, kui laps on hakkama saanud mõne talle antud ülesande/väljakutsega. Väljendage oma uhkust, rahulolu ja rõõmutunnet, kui laps julgeb ise naabrilapsele külla minna, veerib kokku sõnu/lauseid, on ilma vanemateta mängutoas rühmakaaslase sünnipäeval, maitseb talle uut ja tundmatut toitu jne. jne.
Olge tähelepanelik, märgake oma poja toimetamisi ja andke talle edasi positiivseid minasõnumeid- kõik need julgustavad last, eelkõige aga kinnitavad talle, et ema armastab mind, olen oluline, saan hakkama!
