Tere!
Minu poeg sai suve alguses 17 ning üsna samal ajal leidis ta endale uue sõbra ning nüüd juba sõpruskonna. Mure selles, et terve juuli on möödunud pidutsedes või kodust väljas. Tean, et ta on ka joonud ning suitsu teinud. Ma ei tea kuidas käituda, mulle tundub, et see pidutsemine on ületanud igasugused piirid. Mõtlen õudusega sügisele, et äkki ei saagi ringist välja.
Olete mures oma poja pärast, kes on peagi täiskasvanu ja kelle käekäigust ilmselgelt väga hoolite. Selles vanuses on tavaline, et vanemal ei ole enam võimu ja kontrolli, mis on olnud varem. Saan aru, et poiss on palju kodust ära ning olete kindel, et tarvitab ka alkoholi ja on suitsu teinud. Teie kirjast ei selgu, milline on teie suhe pojaga? Milline suhe poisil oma isaga? Kuidas poeg käitub kodus ja mille eest vastutab? Millised on kokkulepped, kuivõrd peab ta neist kinni? Kuidas on kokkulepped sõlmitud? Mida teie teete, kui poeg ei pea kokkulepetest kinni? Mida teete, kui poeg tuleb koju? Mida teete ühiselt? Kui palju suhtlete ja millest? Need on olulised küsimused ja kohe selgitan miks.
Kui mõelda üldiselt selle vanuse peale, siis võib öelda, et noored valmistuvad iseseisvaks eluks ning vajavad selleks saada palju erinevaid kogemusi. Nad õpivad eksperimenteerimisest tulenevate kogemuste abil ennast ja teisi tundma. Selleks, et noortes areneks küpsus on vaja, et nad saaksid oma ebaõnnestumisi oma vanematega jagada. Lisaks on oluline, et vanemad on selgelt väljendanud oma hoiakuid alkoholi, kokkulepete ja muu osas. Kokkulepped võiksid sündida koostöös ja vastastikuse kuulamise abil. Kõige olulisem on, et noore ja tema vanema vahel säiliks piisavalt usalduslik suhe. Usalduslikku suhet aitab hoida vanema uudishimu, ausus oma tunnete, väärtuste ja ootuste osas, hinnanguvaba suhtumine noore valikutesse. Kritiseerimine, karistamine ja piiramine ei aita kuidagi noorel ennast tundma õppida. Peatselt algavat iseseisvat elu peab noor aga elama toetudes iseendale ning selleks on vaja end tundma õppida.
On täitsa arusaadav, et kogete hirmu oma poja tuleviku pärast, sest teie ei tea ju, mis toimub tema peas ja hinges ning te ei saa teda enam otseselt juhtida. Oma lapse usaldamine nõuabki suurt julgust ja teiste täiskasvanute tuge, kellega saate rääkida oma hirmudest. Kindlasti aitab ka oma nooruspõlve meenutamine – mida te ise sel ajal igatsesite, nautisite, kartsite, mis teid rõõmustas? Loodetavasti on teie ümber lähedasi, sõpru ja tuttavaid, kes on teile toeks, kui liigute oma elus uude eluetappi – laps hakkab pesast välja lendama.
Küsisite, kuidas käituda. Mõned ideed:
• Esiteks oleks oluline mure kõrval keskenduda ka sellele, mis teid pojas rõõmustab ning väljendada ja nautida seda – mingi konkreetne väike käitumine, ilusad silmad, viis kuidas ta midagi teeb, või välja näeb. Iga laps saab jõudu sellest, kui tema vanemad on tema üle uhked.
• Tundke huvi tema kogemuste vastu – mille poolest need sõbrad on talle olulised, mis talle meeldib, mis on talle hetkel tähtis. Millest täna unistab, mida igatseb, mis ei meeldi jne. Hoiduge „räägi, ära räägi“ lõksust, kus noore siiras eneseväljendus saab vanema hinnangu ja kriitika osaliseks.
• Väljendage selgelt, kui vajate temalt siiralt abi, et ta tunneks end vajalikuna.
• Leidke endast üles usk, et olete teinud tema kasvatamisel endast parima ning nüüd teeb tema oma elus oma parima. Iga noor vajab kuulda, et vanemad usuvad hoolimata ebaõnnestumistest ja eksimustest siiski parimat.
• Rääkige endast („ma olen väga mures, kui ma ei tea, kus sa oled“ või „kui sind ei ole kodus, siis kui lubasid olla“) ning vältige hinnanguid poja suhtes („sa oled hoolimatu, vastutustundetu“ või „kes sinust saab küll saab, kui nii jätkad“).
• Kui ta peaks olema teie peale pahane või trotslik, siis tehke endas ruumi ja kuulake tema kogemust ja tundeid. Laske tal end tühjaks rääkida ja püüdke kuulda, mida ta vajab ja mis on talle haiget teinud või ebaõiglane tundunud. Kui tunnetest saab rääkida ja tekib mõistmine, siis tunded muutuvad.
• Kui kogete ise midagi ebaõiglast või miski poja käitumises on teie jaoks vastuvõetamatu, siis väljendage oma tundeid ja vajadusi samuti siiralt ja kogu energiaga. Olge siiras!
• Tehke ise aina rohkem seda, mida ise naudite, mis teid rõõmustab, mis annab energiat! Lastele annab jõudu, kui nad näevad, et vanemad on piisavalt õnnelikud ja oskavad elust rõõmu tunda. Kui laps peaks nägema, et vanem on õnnetu, siis võib ta elu karta ning hirmu just alkoholiga lahjendada. Kui teete aga ise toredaid asju, siis on ka lihtsam poega emotsionaalselt tasapisi lahti lasta.
Kokkuvõttes ütlen, et hoolimata täiesti mõistetavast murest, võite siiski rõõmu tunda sellest, et teie poeg on arenenud igati eakohaselt, sest selles vanuses ongi normaalne leida uusi sõpru, olla nendega palju koos, eksperimenteerida ja õppida uutest kogemustest. Mida rohkem suudate oma hirmust jagu saada ja kriitikat vältida, seda suurem võimalus on teil hoida piisavalt usalduslikku suhet oma pojaga. Isegi kui teile võib tunduda, et teil ei ole oma pojale enam suurt mõju, siis võite olla kindel, et teie usaldust, mõistmist, uudishimu, siirust ja rõõmu vajab teie poeg väga. Teismeliste käitumine võibki tunduda vahel päris ebamõistlik (enese otsimine, hormoonid, piiride katsetamine, kogemuste saamine), kuid piisavalt hea suhte hoidmine suurendab oluliselt võimalust, et „mõistus“ (noor leiab oma isikliku sihi ja eesmärgi, millele pühenduda) tuleb siiski ühel päeval tagasi.
Palju jõudu ja toredat suvejätku koos toredate lähedaste inimestega!
