Tere,
Meie 2a5k tütar on nii armukade...näiteks ei tohi issi mind üldse kallistada. Ükskord palusin, et issi masseeriks selga, kuna selg väga valutas, mille peale hakkas laps täiesti nutma. Jooksis minu juurde ja ajas issi ära. Diivanil istuda koos võimatu, kui laps näeb, et issi paneb mulle käe ümber. Ma seletan rahulikult, et issi ei tee emmele haiget vaid teeb selja korda. Kodus pole keegi kedagi löönud, et sellist asja peaks kartma
Kas selline käitumine on eakohane käitumine või on mingist probleemist see tingitud?
Ette tänades,
Arvan, et te ei peaks väga muretsema. Lapsed arenevad erinevas tempos ja kindlasti on praeguse käitumise taga teatav arenguline ülesanne.
Normaalseks loetakse, et beebi on emaga sellises sümbioosis ehk partnersuhtes, et moodustab peaaegu terviku. Beebi tajub, et ema on tema oma ja vaid selleks, et tema enda vajadusi rahuldada. Kui on kõht tühi, siis ema annab süüa, kui on palav, siis ema võtab riideid vähemaks jne. Traditsioonilise peremudeli puhul, kus ema hoolitseb kodu ja laste eest, mees seevastu pereeluks vajalike vahendite eest, hakkab emast eraldumine toimuma ligikaudu lapse aastaseks saamisel. Sama protsess jätkub pea kooli alguseni. Üldjuhul peaks laps suutma oma esialgse autonoomsuse säilitada 2,5 kuni 3 aastaselt. See tähendab, et ta ei satu enam suurde ärevusse, kui ema alati tema läheduses ei ole. Eks ka ema/ isa võimalus olla lapsega kodus kuni 3 aastani ole põhjendatud just selle arenguteguriga. Kui isa roll on algselt olla ema ja last toetav ja tingimusi loov et ema ja lapse sümbioos saaks toimida, siis peale esimest eluaastat hakkab isa üha rohkem ja otsesemalt osalema lapse elus ja teisalt ka taastub teatud mõttes abikaasadeks/ elukaaslasteks olemise roll. Need mõlemad asjaolud soodustavad lapse loomulikku iseseisvumist ja eraldumist emast.
Olukord, kus laps hakkab tajuma, et ta ei ole kõikvõimas ja ema ei ole ainult tema päralt ja emal ja isal on omavahel ka mingi side ja et ta peab hakkama oma emotsioone tasapisi ise ontrollima, tekitab lapses mõningast stressi, aga see on tema arenguks vajalik. Nii õpib ta tulevikus ise reguleerima olukordi, kus erinevaid talle mittemeeldivaid situatsioone ette tuleb. Praegusel juhul võiks teie poolt kirjeldatud olukorras jääda rahulikuks, kuid kindlameelseks. Lapse tugevat protesti võiks talle tagasi peegeldada, et lapsele jääks tunne, et teda on mõistetud. Näiteks: “Ma saan aru, et see ei meeldi sulle praegu, aga mulle meeldib kui ka issi mind kallistab.” Nii saab laps oma ärrituse kohta uut sõnavara ja ta ei pea ehk järgmisel korral ainult nuttu kasutama, vaid võib end juba uute väljenditega väljendada.
