Alustan siis algusest.
Laps on olnud terve elu hästi minu külge klammerduja. Ma mäletan nii selgelt, et kui ta oli 4-kuune, hakkas ta juba võõrastama. Kui keegi teine peale minu talle otsa vaatas, oli kohutav kisa. Käia temaga kuskil imikuna ei saanud, sest pärast oli kodus nii rahutu ja röökis hingetuks. Kodus olles oli rahulik, nõus pikalt omaette põrandal mängima.
Nii ma loobusin teatud vanuses üldse temaga kuskile minemast. Olimegi kodus.
Ja see ei olnud selline hetkeline võõrastamine...ikka väga-väga pikalt.
Alles aasta ja kuusid peale hakkas ta tasapisi teistega leppima. Isegi vanaemadega.
Vahepeal oli aeg, kus ta mängis ja toimetas kodus juba päris ilusti omaette. See võis olla umbes 2a-3a-ni. Muidugi vahelduva eduga oli ka klammerdumise etappe, aga mitte nii nagu varem.
Nüüd viimane kuu on hullumaja. Laps sai äsja 3a. Talle on tekkinud hirmud.
Ta ei mängi absoluutselt üksi kuskil. Isegi mitte meie väikses korteris. Lihtsalt kõnnib mul järel. Kui ma teen süüa, sätib tema ennast kööki laua taha istuma, kui ma olen vetsus, siis tal tuleb alati täpselt siis pissihäda peale, kui ma istun diivanil, istub tema minu kõrval, kui ma võtan tolmu, on ta konkreetselt mul seljataga ja liigub toast-tuppa mulle järgi. Hommikust-õhtuni.
Kui ma küsin temalt, et miks sa nii teed, siis esimene vastus on, et ta kardab, et emme läheb ära ja teine vastus on, et ta kardab, et keegi on diivani all.
See hirm võis tekkida umbes kuu tagasi. Sest mul on selgelt meeles kuidas ta elutoas mängis ja mina tagatoas voodit tegin korda...ja ma lükkasin ta voodi vastu seina...elutoas kostis kõlks ja laps jooksis röökides minu juurde, et emme mis see on, mis see koliseb.
Ma ei ole teda iial hirmutanud kollidega, mitte iial ei ole ma ära läinud nii, et ma talle ei ütle.
Kui lasteaeda harjutama hakkasime, alati ma ütlesin alguses, et emme nüüd teeb väikse tiiru ja tuleb tagasi. Jäi küll alguses röökides maha, aga alati ma ütlesin.
Lasteaiaga harjus kiiresti ja aasta ta seal juba käinud.
Kuid ka lasteaias otsis endale turvalise täiskasvanu ja alguses klammerdus ikka väga kasvataja külge. Nüüdseks ta juba mängib seal ise, aga alati on silm peal kasvatajal.
Kui lähme minu vanemate juurde, kus on ka mu õdede-vendade lapsi, siis teised mängivad üle maja laiali, aga tema soovib minuga olla või siis vanaemaga...või siis meiega koos teiste laste juures. Iial ei lähe ta üksi üles korrusele teiste lastega mängima.
Ehk oskate nõu anda, et kuidas käituda.
Hetkel on kohati niiiii väsitav, et ma ei saa wc-ski üksi olla või rahulikult tolmu võtta, sest ma pean jälgima, et ta mul seljataga ei ole ja tolmuimejaga vastu pead ei saa
Tahaks teda kuidagi julgustada mängima, et ma ei kao ära mitte iial. Et ta mängiks omi toimetusi rahulikult, muidu ta ainult saab mind valvata ja sabas käia. Et ta rahulikult teeks omi asju.
Niipalju ka, et issi elab meiega...ei ole seda probleemi, et isa on läinud ja sellest hirm.
Lisaks kardab ta loomi. Alates 8-elukuust umbes. Ükski loom ei ole teda ehmatanud. Ma tean, sest ta oli mul süles koguaeg kui vanemate juures koer oli. Kardab kõiki loomi, kasse, koeri..eriti väikseid, sest need liiguvad nii kiiresti. Vahepeal kartis hüsteeriliselt, nüüd on VEIDI kergem.
Tegu ei tohiks olla ka mingi haigusega, kuna neuroloogil oleme käinud sünnist saati, tema füüsilise aeglase arengu tõttu. Tehti kõikvõimalikke proove, saadeti välimsaale ja kõik oli korras.
Andke veidi soovitusi kuidas last innustada olema laps ja mitte kartma. Kohati on ta nii täiskasvanulik, jutt ja teod Kui ma võrdlen teda teiste lastega. Sooviks, et ta ei muretseks, vaid mängiks ja toimetaks ja naudiks lapsepõlve.
Teil on väga loomulik ja igati mõistetav soov - et laps mängiks, toimetaks ja naudiks lapsepõlve. Kuna teie laps on väga kartlik olnud, siis tahate saada nõu, kuidas te ise saaksite käituda, et laps võiks muutuda julgemaks ja iseseisvamaks. Püüdsin kirjast aru saada, mida te juba proovinud olete – vähendasite esimesel eluaastal seltskonnas käimisi; ütlete alati, kui kuhugi lähete; te ei ole kunagi hirmutanud last; olete arstide juures käinud ja uuringud ütlevad, et kõik on korras.
On arusaadav, et klammerdumine on teie jaoks väsitav, kuid arvan, et esimese asjana tuleb arvestada inimeste normaalseid erinevuseid. Mõned inimesed on oma loomult sotsiaalsemad – naudivad ja vajavad enda ümber teisi inimesi. Teised inimesed eelistavad võimalusel tegutseda omaette. Kirja põhjal võib oletada, et teie laps ei naudi teisi inimesi ning nendega suhtlemist. Sünnipäraseid isiksuse omadusi peamiselt muuta ei saa. Küll aga saab iga inimene elu jooksul õppida oskusi suhtlemiseks, oma piiride hoidmiseks, turvalisuse loomiseks ning heade suhete ehitamiseks. Head sotsiaalsed oskused aitavad inimesel olla iseseisev ja enda vajaduste eest hoolitsev. Kahjuks on tihti levinud arusaamad, et õnnelik ja rõõmus laps peaks suhtlema aktiivselt ja jagama oma rõõmu kõigiga. Tegelikult on lapsed erinevad ja mõni laps on õnnelik, kui ta saab olla omaette ja valida ise kellega ja kui palju ta räägib. Teie laps on veel nii väike, et tal ei ole veel suhtlemisoskusi, et enda vajaduste eest julgelt seista. Täna on lapsel abi sellest, kui teie kuulate aktiivselt tema vajadusi ja kehtestate selgelt oma piire, millest saate huvi korral pikemalt lugeda:
• http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/
• „Tark lapsevanem“ Thomas Gordon
• „Minu mõistus on otsas“ Isabelle Filliozat
• ja erinevad Jesper Juuli raamatud
Hea märk on see, et laps on lasteaias juba aasta kenasti hakkama saanud. Paistab, et ta vajab natuke täiskasvanu kaitset, et teiste laste aktiivsuse eest peitu pugeda ja ma arvan, et selles ei ole midagi halba.
Last muudab üldiselt aktiivsemaks see, kui kirjeldada talle olukorda ja ruumi, kus ollakse. Lapsel on vaja aidata leida ruumis pidepunkte – kus olete teie või mõni teine täiskasvanu, kus on mõni tema turvaline mänguasi, kus saab midagi teha. Kirjeldamisest ja neutraalsest küsimusest (kas sa tahad minna seda uurima?) piisab ja laps saab seejärel teha ise valikuid. Lapse aju pole veel nii võimekas, et uute olukordadega kiiresti kohaneda. Laps peaks saama ise teha ette antud valikuid, millises järjekorras ja mida ta teeb, sest ilma selleta ei saa ta iseendaga kontakti ning segadus ja hirm kasvavad. Otsene julgustamine ei ole tavaliselt hea, sest laps ei saa siis iseendaga kontakti ja tunneb hoopis, et temaga on midagi valesti ja ta peaks olema teistsugune, mis vähendab veelgi eneseusaldust. Seega kirjeldage olukordi ja andke lihtsaid valikuid.
Selles vanuses loovad lapsele turvalisust ka teie poolsed sõbralikud ja selged piirid. Kui lähete WC-sse, siis lihtsalt kirjeldage seda lapsele ja aktsepteerige (peegeldage) tema tundeid, kui ta sellega rahul ei ole (Sulle ei meeldi olla üksi toas, kui mina WC-sse lähen). Lapsel on vaja kogeda, et ta võib oma tundeid tunda ja tunded on normaalsed. Lapsed peavad õppima oma frustratsiooni ja pettumust vanema abiga taluma. Hirmu tunda on samuti normaalne ja oluline, et lapsel oleks turvaline täiskasvanu, kellele oma hirmu väljendada. Kui laps õpib oma hirme aktsepteerima, siis ei tundu hirmud enam nii hirmutavad. Julgus ei ole ju hirmu puudus, vaid julgus tegutseda hoolimata hirmudest. Kirjast ei selgu, kas ja kui palju te oma isiklikke piire, ootusi ja vajadusi selgelt väljendate ja seejärel lapse võimalikku pettumust aktiivselt kuulate. Enda kehtestamine ja aktiivne kuulamine (http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/) aitavad igal arglikul lapsel julgemaks ja iseseisvamaks muutuda.
Lõpetuseks pakun veel ühe võimaluse, mida võite iseennast ja oma peret tundes ise kaaluda. Laste käitumist mõjutavad teatavasti peale sünnipäraste isiksuse omaduste veel ka need nähtavad ja nähtamatud suhted ja tunded, mille keskel laps elab. Vahel võivad lapsed väljendada ka neid tundeid, mida lähedased inimesed (vanemad, vanavanemad jne) kas teadlikult või alateadlikult tunnevad. Vahel julgustab lapsi hoopis see, kui ta tajub ema ja isa vahel sellist lähedast (naise ja mehe) suhet, millesse tema ei pääse. Lapsel on turvaline, kui ema ja isa on kindlalt koos. Samuti võib lapsi mõjutada, kui pereliikmetel on keegi oluline inimene surnud ja lein ei ole leinatud. Lisaks julgustab lapsi täiel rinnal elama, kui nad näevad, et vanemad elavad huvitavat elu (hobid, sõbrad, rõõm ja rahulolu). Kui teil tekib sarnastel teemadel küsimusi, siis soovitan konsulteerida näiteks pereterapeudiga.
Kokkuvõttes on otsese julgustamise asemel kasulik kirjeldada olukordi, kuulata lapse tundeid, väljendada oma piire ja pakkuda selgeid valikuid (kas tahad minna mängima või olla siin?). Kui laps tunneb, et ta on aktsepteeritud ja saab ise valida, siis tasapisi hakkab suurenema eneseusaldus, küpsema tema „mina“ ning hirmu asemel tekib uudishimu. Uudishimu ei pruugi aga tekkida teiste laste ja inimeste vastu, vaid hoopis mingiti tegevuste või asjade suhtes. Lapsed on erinevad. Tõsi, tihti on lihtsam nendel vanematel, kelle lapsed on loomult sotsiaalsemad ning mängivad rõõmsalt teiste lastega. Soovin teile jätkuvalt jõudu, et olla olemas just oma lapse jaoks.
