ma tunnen kuidas ma 7 kuise lapse peale tõstan väga tihti häält.ET ma pidevalt surun enda äkk viha endasse.Vihale ajab ta mind sellepärast,et ma ei saa midagi teha kui hakkan tegema(vaja mingit õmlustööd teha või netis mingi tellimus täita,söögi tegemine jne).siis on tal vaja sülle ja mängida.Mulle on öeldud.et ma olen lapse ära hellitanud.Aga mida ma teen kui ta kiljub ja kisab.Isa tegeleb ainult õhtuti temaga,vahel ei tegele õhtul ka lapsega.teeb enda tegemisi.-tegu on tüdrukuga ja mul on ta esimene ja olen üle 30 a..Et ma ise tegelikult Olen ka palju netis ja ehk tõesti laps näeb et ma ei tegele temaga piisavalt.
Olete mures seetõttu, et tõstate lapse peale häält. Ühelt poolt ei meeldi te endale sellise emana, samas teeb ka laps teid rahulolematuks.
7-kuune laps on selline tegelane, kes vajab väga palju vanemlikku tähelepanu ja hoolt. Mõnes mõttes laps ju arenebki „sära toel ema silmades“. Aga kui ema on rahulolematu ja pahane, siis see on halb olukord lapse jaoks, sest väikelaps ei tea, kes ta selline on. Pahase ema sõnum on ju: sa ei ole tore laps, sa ei meeldi mulle. Laps ei tea, kas ta on tore või mitte, aga ta usaldab ses osas täiskasvanut.
Kõige paremad vastused lapse jaoks peituvad ema-isa armastavas käitumises, heas kontaktis temaga. Kui ema-isa käitumine kannab sõnumeid (nii sõnades kui ka tegudes): ma armastan sind! Sa oled nii tore! Sa meeldid mulle just sellisena nagu sa oled! Nende sõnumite keskel tunneb laps end turvaliselt, mõistetuna ja armastatuna – see toetab tema arengut kõige paremal viisil.
Kui väikelapse kontaktivajadus on rahuldamata, siis tema närvisüsteem on stressis: seega on vihane nutt ja kiljumine ses olukorras igati normaalsed väljendused. Muidugi ta tahab sülle ja mängida – sest ta tahab eakohaselt areneda. Ja laps ei vaja teie tähelepanu üldse mitte 24/7. Jagamatut tähelepanu on vajab teie laps umbes kolmandiku oma ärkvelolemise ajast, aga see tähendab, et siis olete tõesti ainult tema jaoks olemas ja pühendute tema kuulamisele, temaga mängimisele, müramisele, hüpitamisele, pildiraamatu vaatamisele vms. See rahustab last kõige enam.
Kuid selleks, et teie saaksite olla see rahulik ema, kes pühendub lapsele, on teil vaja oma aega. Ema olla on ikkagi väga väsitav. Paluge oma mees appi. Las ka mees keskendub lapsele ja teie saate sel ajal keskenduda oma asjadele. Hea oleks, kui saaksite kasvõi paar korda nädalas ilma lapseta natukeseks välja minna, kasvõi kodupoodi. Lapse kasvatamine on suur pinge ja vastutus, te peate saama selle ajutiselt endalt maha raputada, ja olla ka mõnes muus rollis: šoppaja, sõbranna, trennitegija, kinoskäija, oma mehe naine… Täiskasvanu aju läheb stressi, kui on liialt palju rutiini. Need emad, kellel on oma aeg, on reeglina palju rahulikumad ja kannatlikumad emad – sest vahepeal on olnud võimalus oma nn tassi täita.
Kõige halvem on, et te püüate teha oma asja, aga ei saa, sest laps nõuab tähelepanu, ja ka laps ei saa seda, mida ta vajab, sest teie tähelepanu on mujal. Püüdke jagada asju teisiti, tehke asju ükshaaval: kui pühendute lapsele, ärge mõelge muule ning kui mees (või hoidjatädi, ämm, ema, sõbranna) hoiab last, siis keskenduge sellele. Kui lapse kontaktivajadus on rahuldatud (ja ka füsioloogilised vajadused: kõht täis, piisavalt maganud, pepu kuiv), on temalgi rohkem rahulikkuse ressurssi ja te saate ka lapse kõrvalt ehk mõnele meilile vastata või arve ära maksta.
