Tere,
Meil on hiljuti 1-aastaseks saanud tütar (esimene laps), kes nüüd viimase aja jooksul on muutunud järjest virilamaks ja raske on teda mõista. Ta on sünnist saadik olnud rahulik ja rõõmus laps. Kogu aeg uinunud ja maganud oma voodis. Rinna andmise lõpetasin 2 nädalat enne lapse 1. sünnipäeva. Umbes samasse aega jäi ka pöidlast võõrutamine (võõrutasime pöidlast, kuna üks pöial oli juba katki ja villis). Lutilaps pole olnud. Mina olen olnud terve aja temaga kodune ja eemal olnud terve aasta jooksul ainult paar päeva. Laps lepib hästi vanavanematega ja väljas ning külas käies on alati heatujuline.
Probleem algas paar nädalat tagasi, kui lapse uinumised muutusid järjest keerulisemaks. Ta jääb justkui voodis rahulikuks, kuid äkki tõuseb istuli ja hakkab nutma. Nutt muutub järjest hüsteerilisemaks ja raske on teda rahustada. Kui võtta sülle, tahab voodisse tagasi ja voodis olles tahab sülle. Nii võib uinumine kesta 45 minutit - 3 tundi. Alati oleme kuni uinumiseni voodi kõrval püsinud ja üksi pole tal nutta lasknud. Vahepeal nutab ta end süles tühjaks, kuid voodis algab nutt uuesti. Loeme muinasjutte, laulame, silitame jne.. aga sama muster kordub.
Teine probleem ilmneb siis, kui me oleme lapsega kahekesi kodus. Ma ei saa enam sammugi temast eemal olla. Kohe on jorin lahti ja ripub mul jala küljes. Ei aita, kui üritan talle selgitada, et mul on vaja see ja see ära teha... Kui korraks teise tuppa või nurga taha lähen, siis on kohe nutt lahti. Kui silmapiirilt kaon, nutab ja tahab sülle. Kui aga sülle võtan, siis hakkab rabelema, tahab maha ja oleks justkui vihane mu peale. Olen lugenud Solteri raamatut ja tean, et stressi välja nutmine on oluline, kuid laps ei ole absoluutselt nõus süles nutma.. Kuigi alguses küsib sülle, rabeleb ta siis end sülest välja ja nutab natuke eemal. Miks? Kas minu süli ei ole tema jaoks turvaline? Muidugi on see võimendatud, kui ta on väsinud (mida juhtub viimasel ajal tihti, kuna ka päevane uinumine on raske ja ärkab iga prõksu peale). Kui need protestihood on möödas, saame väga hästi läbi ja muul ajal meeldib talle mu süles olla. Enda meelest ei ole küll teinud midagi, mis võiks tervet kiindumussuhet ohustada. Aeg-ajalt on minul ka oma emotsioonidega sellega seoses raske toime tulla. Kuigi tean, et nutmine on oluline, olen vahel ikka täiesti endast väljas. Õnneks mees toetab mind ja tegeleb ise lapse magama panemisega kui vaja.
Aga kokkuvõtteks.. Kas uinumisraskused võib olla ealine iseärasus või mingi tõsisem stressiilming? Kas see heitlik tahan/ei taha käitumine minuga kõneleb juba kiiva kiskunud kiindumussuhtest? Kuidas muuta uinumine ja nutmine tema (ja meie) jaoks kergemaks?
Vastutustundliku emana olete kursis kaasaegse kasvatusalase kirjandusega, püüate igati toetada ja mõista oma hiljuti aastaseks saanud väikest tütart- tema muutunud uneharjumusi, teisse klammerdumist ja suurenenud nutukust.
Kirjutate, et alles hiljuti võõrutasite lapse rinnast. Ja lisaks ka pöidlaimemisest (mida laps tegi arvatavasti enda rahustamiseks). See on lapse elus kindlasti tohutu muutus ning sellega harjumine ning toimetulek võtab oma aja. Imetamine kui kontaktisolek ema ja lapse vahel, turvatunne, ka päevarütmi kindel kordumine- praegu tegeleb teie tütar omal moel uudse ja muutunud elukorraldusega toimetulemisega. Mis ei ole talle kindlasti kerge ja võimalik, et just seetõttu on tal keerulisem õhtuti magama jääda ning päeval ei taha teist silmapilgukski eraldi olla.
Tasub teada, et lastearstide sõnul esineb uneprobleeme väikelastel üsna sageli, 20-30% lastest esineb unehäireid. Rahutu uni võib tekkida pärast mingisugust sündmust - haigus, hammaste lõikumine (kuidas teie tütre hambumine edeneb?), rinnast võõrutamine (milline sündmus just teie peres ka oli), reis, kolimine jne. Enamasti mööduvad unehäired kuue kuu jooksul, kuid vahel võivad need kesta ka aasta ja kauemgi. Üldreeglina lõppevad unehäire iseenesest ja ravimeid lastel unehäirete korral ei kasutata.
Lastel kujuneb stabiilne unetsükkel välja alles umbes 3. eluaastaks (seetõttu muutubki lapse uinumise aeg, une pikkus, sügavus jne.). Nii et emana võite tekkinud olukorda võtta kui mõneti paratamatut lapse stressireaktsiooni muutustele- ning muutusi tuleb lapse elus kasvõi seoses füüsilise ja intellektuaalse arenguga ette palju.
Lapse muutunud käitumine kannabki vanemate joaks sõnumit- mul on raske, mul on mure ja ma ei tule päris hästi sellega üksi toime. Kuidas siis oma väikelast aidata?
Mida üks väikelaps vajab- ennekõike rahulikku ja toetavat täiskasvanut. Lapse jonn/nutt kannab endas mitteverbaalset sõnumit sellest, et laps tunneb end halvasti, ta on segaduses, kurb, pettunud, et tal on mingi vajadus rahuldamata, jne. Väikesed lapsed, kes ei räägi (ja hiljemgi), nutavad palju. Nutt on ühelt poolt pinget maandav, teisalt aga nende viis lapsevanemalt abi paluda. See tähendab, et laps on hädas- ja kui lapsevanem sellises olukorras ärritub, pahandab, tõstab häält- ei ole see lapsele abistav. Laps saab tunde, et ta ei tohi tunda selliseid tundeid, nagu ta kogeb, ta ei ole vanemale vastuvõetav ja see kahjustab lapsele nii olulist emotsionaalseks ja füüsiliseks arenguks vajalikku turvatunnet- ja samas ei oska ega suuda ta veel end selgelt väljendada, ega ise oma vajadusi rahuldada.
Vanem saab last aidata rahulikuks jäädes ja proovides ennast lapse olukorda panna /empaatia/, ning sõnastada lapse poolt kogetav (näiteks: " Magama minek ei meeldi sulle kohe üldse. See teeb sind kurvaks ja ajab nutma."; "Oled vist täitsa segaduses, tahad emme sülle ja ei taha ka."jne. ). Sealt edasi saate kontrollida, milline lapse vajadus vajab katmist- on see kuiv mähe, janukustutamine, lähedusvajaduseks süllevõtmine/hoidmine/kiigutamine, valu (hammaste tulek, kõhugaasid) leevendamine jne.
Lapse nutu/jonni kohta saate lugeda:http://www.sinamina.ee/ee/uudiskiri/artikkel-millest-raagib-lapse-nutt/?c_tpl=1114 http://www.sinamina.ee/ee/uudiskiri/perekeskus-viis-labi-10-tasuta-loengut-perekoolides/?c_tpl=1114
Lapse uinumisraskuste kohta saate infot Sinamina foorumist- lapse areng- beebi ja väikelapse uneprobleemid: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/e-noustamine/postitused/?fid=6&tid=4917
Loodetavasti leiate nimetatud artiklitest mõtteid ja ideid, kuidas toetada lapse magamajäämist ning nutuga toimetulekut (ja iseendaga toimetulekut, kui tunded üle keevad).
Kiindumussuhte kiivakiskumise osas tahaks teid julgustada samuti olukorras rahulikuks jääma. Kui lapse esimesel eluaastal sai turvaline kiindumussuhe loodud, sellele alus pandud, ei peaks ju mingit põhjust olema, miks see peaks nüüd äkki muutunud olema.
