Mingi aeg hakkas laps ennast rahuldama, kuna teadsin et see on normaalne siis ei teinud välja ja midagi hullu ei olnud ka. Olin lahutanud ja uue mehega koos hakanud elama ja siis nagu probleemi alguses ei olnud, kui siis natukene. Ja sain aru et stress ja harjumine ja võtab veidi aega. Uus mees talle väga meeldis ja kõik tundus nagu korras mingiaeg.
Aga kui ma jäin teist last ootama siis süvenes see probleem et lapsel pidevalt käed jalgade vahel ja nühib. Alguses üritasin ka mitte välja teha, aga siis ta võib lasta niimoodi tund aega järjest ja hakkasin ikkagi keelama ja leidma mingeid muid asju mida ta samal ajal teha võiks. Aitas.
Paraku nüüd kui tal on väike vend ja lisaks pean arvutis natuke tööd tegema vahepeal et ära elada, ei jätku kõikide jaoks nii palju aega. Tegelen küll ka temaga, käime vahepeal koos väljas ainult temaga kahekesi, aga sellest ilmselt ei piisa kuna ta on ju harjunud olema ainuke laps nii kaua aega.
Probleem on kasvanud nii suureks, et ma ei tea enam mida teha. Ta rahuldab ennast lasteaias voodis magama jäädes, mängimise ajal, kui mingi tegevusetuse hetk tekib ja seda on märganud nii õpetajad kui ka teised lapsed. Varsti hakatakse juba narrima.
Õpetajad soovitasid mul pöörduda lastepsühholoogi poole aga ma ei tea kas seal üldse midagi sellist räägitakse, mida ma niigi juba tean: ära tee välja, ära halvusta, räägi lapsega, leia asendustegevusi. Seda kõike ma teen nii palju kui ma saan 2 lapse ja töö kõrvalt. Lapsega olen rääkinud ka et seda ei tohi teha teiste juures, siis ütleb "enam ei tee" aga ikkagi teeb edasi. Miski ei aita, pidevalt ka ei ole võimalik temaga midagi muud teha sellel ajal sest ma ei saa ju füüsiliselt lõhestuda kaheks inimeseks. Ja lasteaias ka ei saa kogu aeg ühe lapsega tegeleda.
Lisaks ei jõua lapsele kuidagimoodi kohale et tema ei ole maailmanaba, on ka teised inimesed, kellel on vajadused. Endameelest ei ole teda vati sees üldse kasvatanud ja proovinud õpetada et teistega peab arvestama jne. Aga ta nagu reaalselt ei saaks üldse aru. Ja siis see tekitab temas ilmselt stressi mis ajab teda ennast rahuldama (vähemalt nii mulle tundub).
Kokkuvõttes ma tunnen nagu ma oleksin vanemana läbi kukkunud, kui juba mujalt märkusi tehakse, ma ei oska midagi teha ja ma ei saa seda lihtsalt ära lõpetada, õpetajad räägivad et ma midagi teeks, aga mida?
Tunnete end läbikukkununa, kuna ei oska toime tulla oma tütre pideva eneserahuldamisega ja eriti haavavad teid vihjed väljastpoolt kodu. Olete mures ja häiritud oma tütre harjumuse pärast, vaatamata sellele, et tegelikult mõistate masturbeerimise võimalikke põhjusi- kohanemisraskused teie uue elukaaslase ja nüüd väikese perre lisandunud beebiga.
Olete püüdnud jääda rahulikuks, (te ei peagi tema käitumist heaks kiitma, vaid aktsepteerima), emana teate, et lapsega pahandamine, riidlemine ei tööta ning mõjuks vaid tema enesehinnangut kahjustavalt ja tekitaks süütunnet (ning ka trotsi - miks ma peaksin lõpetama, kui mul on hea?).
Heameel oli lugeda, et püüate lapsega tegelemiseks leida igapäevaselt aega, kindlasti ei ole see beebi ja töö kõrvalt kerge ülesanne. Teie tütar vajab kinnitust, et vaatamata sellele, et ta ei ole peres enam ainus laps, armastate teda, ta on teile oluline- ja naudite üheskoos veedetavat aega ja tegevusi. Kinnitage oma tundeid tema vastu igapäevaselt sõnades ja tunnustage, julgustage ning väljendage talle oma kiindumust teda süles hoides, kallistades- hellust ja positiivset tagasisidet ei saa kunagi olla liiga palju!
Kui teie uuel elukaaslasel on lapsega hea kontakt, saate ehk ka teda suunata tütrega sina-mina aega veetma. Eriti, kui peres on väikevend, kes tegelikult ju nõuabki suurema osa ema tähelepanust praegusel ajahetkel endale.
Olete kindlasti teemat uurides/ennast kurssi viies lugenud, et eneserahuldamine on lapse seksuaalse arengu normaalne osa ja võib alguse saada juba isegi aasta vanustel väikelastel.
See, et teie 4,5 aastane tütar ennast rahuldab, ei kahjusta teda ei emotsionaalselt ega kehaliselt.
Teemakohasest kirjandusest selgub, et lapse enserahuldamine ei pruugigi "üle minna", vaid jääbki teda saatma (mitteseksuaalsena)- kuni teismeeani, mil masturbeerimisel juba loomulik roll seksuaalses arengus tungidega toimetulekus.
Teisalt teeb laps seda selleks, "...et tal on hea"- inimlikult soovime kõik kogeda elamusi/tegevusi, mis meile naudingut pakuvad.
Miks üks laps lisaks kogetavale heolutundele ennast rahuldab- põhjuseid ju mitmeid- ka see, et ennast lohutada, pinget maandada. Nimetate ka ise, et tütar masturbeerib stressi maandamiseks, pingetega toimetulekuks.
Mida vanemana teha? Ikkagi neist teemadest (pinge, mure, alateadlik hirm,) lapsega rääkida. Turvaline koht ja aeg on asju arutada näiteks enne magamaminekut, istudes lapse voodi kõrval ja omavahel rääkida "maailma asjadest", või kuidas lapse päev on läinud- rahulikus ja sõbralikus vestluses avab laps oma mõttemaailma ja välja võivad tulla mureteemad. Olge hea kuulaja, tundke huvi, käivitage vestlus- sõnastage ümber lapse sõnum, see aitab tal edasi rääkida. Olge hinnanguvaba, lihtsalt kuulake ja sõnastage ümber. Aktiivsest kuulamisest lugege lähemalt: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/ , see annab lapsele tunde, et ta on oluline ja see, millest ta räägib, on oluline. Välja võivad tulla tõsised muretekitajad. Näiteks võivad lapsel olla erinevaid hirmud, ootused - et nendega toime tulla, võib laps rahustada end puudutades. Võitegi talle rääkida, et oma keha puudutamine on lubatud, aga privaatselt, omaette olles.
Koostöös saate arutada, mis võiks olla näiteks asendustegevus või märguanne olukorras, kus laps vajab tuge, rahustamist/pinge maandamist- olles ise innustav ja pakkudes välja alternatiivseid ideid, kaasake ka laps ideede genereerimisse- lapsed võivad olla ääretult loovad!
Iseenda rahustamiseks ja mure leevendamiseks võiksite pöörduda nõustamisele/konsultatsioonile seksuaalnõustaja Pille Kütt poole: pillekytt at hotmail dot com tel. 56668123. Lisatuge lapsele pingetega toimetulekuks pakub loovteraapia, näiteks meetod "Töö saviväljal".
