Mul on kodus 3a poisslaps kes viimasel ajal on hakanud tegema kummalisi asju, mida mina oma peaga lahendada ega seletada ei oska.
Näiteks tänane olukord - laps tuli ja tõi mulle pillipulga ning ütles, et see on kakane. Küsisin et miks ning ta teatas, et pani selle pepusse lõunaune ajal. Hiljem tuli ka ühe paberilehega, millega oli sama teinud ning palus need puhtaks pesta. Kui uurisin, et miks ta nii tegi siis ütles, et mõmmid (voodis olevad kaisukarud) teevad nii talle ja panevad asju pepusse ja nokusse.
Mind võttis see täiesti sõnatuks ja ei osanud sellele kuidagi reageerida. Ma tõesti ei kujuta ette ka kustkohast ta sellise asja peale võiks tulla.
Varasemalt nägin umbes kuu aega tagasi, et ta oli sõrmega kakat omale voodijuurde seinale määrinud. Siis rääkisin talle et kui pepu on must või sügeleb siis lähme teeme selle vannitoas ilusti puhtaks. Ta noogutas ja sai asjast aru. Ma lootsin et asi sellega piirdus ja sai lahendatud, aga täna tundub, et siin on midagi muud taga.
Samuti on laps palju närvilisemaks läinud. Vihastab ja on närviline kui näiteks riideid selga või seljast ära ei saa või mõne muu sooritusega hakkama. Samuti närib umbes pool aastat juba sõrmeküüsi ning ka varbaküüsi.
Milles ometi võib asi olla ja kuidas ma saaksin last aidata? Selline käitumine on minujaoks täiesti mõistmatu ja mul jookseb mõte täiesti kokku. Kas oleks vaja psühholoogi abi? Sellest temaga rääkides oli näha et ta ise muutus ka kohe närviliseks ja sai aru et see tegu on vale... üritas juttu muuta et asjad pole kakased vaid on toidupuru hoopis.
Olete märganud muutusi oma lapse enesetundes, näete et ta on ärrituvam kui varem ning käitumuslikult teevad teid murelikuks küünte närimine ning eriti esemetega oma päraku katsumine/sinna sisenemine.
Sageli võib lapse muutunud, kummaline ja ebakohane käitumine viidata stressile. Midagi on lapse elus muutunud, mis ta tasakaalust välja on viinud ning alateadlik pingetega toimetulekuviis on näiteks enda rahustamine/rahuldamine. Küünte närimine ja enda katsumine võivad olla tegevused, mis seda tunnet pakuvad.
Võite mõelda, mis teie isiklikus elus, või pereelus üldiselt, on viimase aasta/poole aasta jooksul toimunud. Lapsed reageerivad käitumuslikult peres olevatele vanematevahelistele pingetele, isegi kui tülitsetakse mitte laste nähes. Töökohavahetus, koondamised, haigestumine jne. jne., kõik need sündmused puudutavad ja mõjutavad ka last. Kui perre sünnib noorem õde-vend, või kui hakatakse lasteaias käima- need on suured muutused ning on pigem norm, kui erand, et lapse käitumine võib sel ajal muutuda.
Kui leiate, et midagi sellist on toimunud ka teie peres, saate neist teemadest lapsega rääkida. Turvaline koht ja aeg on asju arutada näiteks enne magamaminekut, istudes lapse voodi kõrval ja omavahel rääkida "maailma asjadest", või kuidas lapse päev on läinud- rahulikus ja sõbralikus vestluses avab laps oma mõttemaailma ja välja võivad tulla mureteemad. Olge hea kuulaja, tundke huvi, käivitage vestlus- sõnastage ümber lapse sõnum, see aitab tal edasi rääkida. Olge hinnanguvaba, lihtsalt kuulake ja sõnastage ümber. Aktiivsest kuulamisest lugege lähemalt: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/ , see annab lapsele tunde, et ta on oluline ja see, millest ta räägib, on oluline. Välja võivad tulla tõsised muretekitajad. Näiteks võivad lapsel olla erinevaid pingeid, hirme, ootusi - et nendega toime tulla, võib laps rahustada end puudutades.
Koostöös saate arutada, mis võiks olla näiteks asendustegevus või märguanne olukorras, kus laps vajab tuge, rahustamist/pinge maandamist- olles ise innustav ja pakkudes välja alternatiivseid ideid, kaasake ka laps ideede genereerimisse- lapsed võivad olla ääretult loovad!
Lisan siia veel paar võimalust, millele võite mõelda. Palun lugege neid kui võimalusi, mitte kui fakte (eriti kolmas punkt).
Esiteks võib tuua lapse loomuliku huvi oma keha vastu. Kolme- kuni viieaastased lapsed on teadlikud juba oma soost; huvi tuntakse suguelundite vastu (ka teiste laste omade vastu, mängitakse nn arstimänge; laps hõõrub või katsub aegajalt oma suguelundeid rahustamise eesmärgil jne).
Teiseks võib olla, et teie lapsel on kõhuparasiidid, mille tagajärjel ongi laps närvilisem ja katsub oma pärakut, kuna see sügeleb. Saate ühendust võtta perearstiga ja proovid anda, mis siis kas kinnitavad või välistavad selle võimaluse.
Kolmas - ja kõige ebameeldivam variant on see, et teie last on seksuaalselt väärkoheldud. Mitmed uurimused osutavad, et meie piirkonnas on laste seksuaalne ahistamine laialt levinud. Samas aga teatatakse ahistamisjuhtudest harva. Sageli tuleneb see laste ja täiskasvanute keerulistest peresuhetest. Kui isa, mõni teine täiskasvanud pereliige (vanem vend, onu, tädi- või onupoeg) või ka lähedane peretuttav last seksuaalselt ahistab, on pereliikmed sellest sageli teadlikud, kuid keelduvad seda uskumast.
Nii et teie kolmeaastase poja ebakohase käitumise taga võivad olla väga erinevad põhjused, soovin teile emana rahulikku meelt probleemiga tegelemisel.
Lisatuge lapsele pingetega toimetulekuks pakub loovteraapia, näiteks meetod "Töö saviväljal" - võtke ühendust Tallinna Perekeskuse psühholoogiliste nõustajatega: http://pk.ee/nustamisteenistus-2/pshholoogiline-nustamine
