Tere!
Kirjutan oma 2,2 aastase tütre pärast.
Ta on muidu väga rõõmsameelne laps aga viimasel ajal kui issi läks teise linna tööle on hakanud käitumises probleeme tekkima. Proovimise mõttes oleme käinud issiga teises linnas tööl kaasas, ööbime vanaema ja tädi juures, kellel kohe neljaseks saav poeg. Muidu on kõik tore ja vahva aga minu tütar nüüd on hakanud lööma ja asju käest ära kiskuma teistelt, seda kumbagi pole meil varem olnud. Tavaliselt olen vahele sekkunud ja selgitanud, et asju ei tohi teistelt käest ära võtta ja lüüa ei tohi, siis saab haiget. Karistamist kui sellist meie peres ei pooldata, tavaliselt käsen lapsel mulle silma vaadata ja siis üritan talle seletada asju. Nüüd on hakanud ta mind selle seletamise ajal lööma, karjub ja lööb samal ajal, alguses hoiab ka silmi kinni, et mulle mitte otsa vaadata.
Proovisime korra ka nädala olla kodus, kui issi tööl oli aga sel ajal oli põhjuseta nuttu ja issi igatsemist väga palju. Issiga pidasime skypes videokõnesid ja helistasime koguaeg.
Nüüd ma soovikski nõu, et kuidas lapse stressist lahti saada, kuidas seda talle lihtsamaks teha. Kumb lapsele lihtsam oleks, kas ilma isata argipäevil või ilma koduta? Kogu see käitumine on ka minu närvidel käimine, siiani olen püüdnud asja rahulikult võtta, vahel on tunne küll, et nüüd karjuks.
Teine probleem on meil selles, et 1,3 aastaselt lõpetasin rinna ära, peale seda hakkas ta mul nibu mudima, et seda sama rinnaga lähedust otsida. Hakkasin peale paari kuud seda keelama ja edasi avastas ta minu kaenlaaluse mudimise, ka see oli mulle mingi aja pärast ebamugav ja ta liikus ise küünarnukini. Iga kord magama minnes, ta mudibki mu küünarnukki, pahas tujus olles ja süles istudes mudib samuti, see on kui lohutus talle, just nii nagu rind oli lõpuks. Vahest ta mudib seda küunarnukki, vahest paitab, vahest musitab.
Muidu pole hullu midagi aga mõni päev on mu küünarnukk päris valus.
Kuidas ma sellest lahti saaksin? Keelates ka ei tahaks, sest kui see talle nii rahustav on ja rinna ma niigi lõpetasin ise ära, mitte tema soovi arvestades ja kuhu see nüüd jõudnud on. Kuidas seda nagu valutult lõpetada?
Teil on mitu küsimust, millest esimene on see, kuidas korraldada oma elu nii, et arvestada parimal viisil lapse vajadusi. Teie mees on läinud teise linna tööle ning lapse käitumine on sellega seoses palju muutunud – on hakanud lööma, karjuma, trotslikult käituma. Lapse käitumisel võib olla mitmeid põhjuseid. Teises linnas tööl käimine on suur muutus kogu teie perele ja iga muutus tekitab mingil määral stressi ning nõuab aega kohanemiseks.
Täiskasvanud suudavad oma stressiga erinevatel viisidel toime tulla. Lapsed on aga väga tundlikud peres toimuvatele muutustele ja pingetele ning väljendavad pingeid nii nagu oskavad. Lisaks on teie laps sellises vanuses, kus oma tahe hakkab muutuma järjest tugevamaks (mis on arenguliselt väga hea), kuid kahjuks pole veel oskusi, et oma tahet ellu viia teistega arvestades. 2-4 aastase lapse areng tekitab lapsele endale ja ka vanematele tavaliselt segadust ja nõuab suuremat kannatlikkust. Ja vanem jaksab olla kannatlik, kui hoolitseb piisavalt oma vajaduste eest.
Lapsele mõjub kõige paremini see, kui te mehega leiate enda jaoks kõige parema viisi oma elu korraldamiseks. Kui olete otsustanud, kas teie enda pärast on parem elada kodus või mehega samas linnas ja hakkate uut elukorraldusega harjuma ning tekivad uued rutiinid ja rituaalid, siis hakkab tavaliselt rahunema ka laps. Last rahustab see, kui ta tajub vanemate seesmist veendumust, et antud olukord on hetkel õige valik. Laps vajab vanemate selgeid ja rahulikke piire ning mõistvat suhtumist.
Kui laps väljendab oma käitumisega mingit stressi, siis pole vaja alati muuta olukorda, vaid kuulata last aktiivselt ja lubada tal tunda tundeid. Löömist tuleb muidugi kohe takistada ja öelda, et nii on valus. Kui laps hakkab lööma, siis on selge, et lapsel on mingid negatiivsed tunded, mida ta ei oska veel muul viisil väljendada. Sel juhul võiks jääda ise rahulikuks ja öelda midagi sellist: „sulle ei meeldi, et ma sind takistan“, „sulle ei meeldi, et ma sellest räägin“, „sa ei tahtnud, et tema selle mänguasja võtab “ jne. Laps õpib ennast paremini tundma ja ennast teisel viisil lõpuks väljendama, kui vanem proovib mõista lapse viha all olevaid tegelikke vajadusi, soove, tundeid, tahtis ja igatsusi. Aktiivse ja toetava kuulamise kohta võite lühidalt lugeda meie kodulehelt: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/
Teine probleem on teil sellega, laps mudib uinudes teie küünarnukki, kuid teie jaoks on see muutunud ebamugavaks. Esimestel eluaastatel on laste üks olulisemaid arengulisi ülesandeid õppida rahunema. Alguses aitavad vanemad last rahunemisel, kuid iga aastaga õpib laps aina rohkem ennast ise rahustama. Kui laps enam turvalist rinda ei saa, siis ta leiab midagi selle asemele. Lapsed on väga leidlikud selles osas – mõni kasutab lutti, teine lutsutab teki nurka, kolmandal on lemmik kaisuloom ja teie laps mudib hetkel uinumiseks teie küünarnukki. See on normaalne.
2-4 aastasel hakkab laps psühholoogiliselt aga emast eralduma ning hakkab tajuma ema, kui eraldiseisvat ja oma erinevate vajadustega olevat isiksust. Eraldumine on arenguliselt väga oluline ja sellega kaasneb alati mingil määral ka kurbust või üksindustunnet. Lastel ongi vaja turvalises keskkonnas õppida toime tulema enda sees olevate frustratsioonide ja võimaliku kurbusega. Lapsel on vaja näha ja kuulda, mis teile meeldib ja mis mitte. Kui teil on ebamugav või valus, siis öelge seda lapsele ja suhtuge mõistvalt tema tunnetesse ning kuulake vajadusel aktiivselt. Usaldage, et laps leiab uued viisid enda muredega toietulekuks. Mida rohkem laps õpib end sõnadega väljendama, seda vähem vajab ta füüsilist väljendamist.
Kokkuvõttes võib öelda, et lähtuge elukorraldusel põhiliselt siiski enda ja mehe vajadustest. Laps saab rahuneda, kui vanemad on eluga piisavalt rahul. Kui lapsel on aga probleem, ta käitub halvasti või väljendab muul viisil tundeid, siis kuulake ja sõnastage ümber tema vajadusi ja väljendage mõistmist. Mõistetud laps hakkab rahunema. Lisaks mõistmisele vajab laps näha vanemate selgeid, rahulikke ja kindlaid piire.
Soovin teile jõudu ja kannatlikkust uue ja kindlasti keerulise olukorraga kohanemisel!
