Tere, minu 3aastane poeg läks sel sügisel esimest aastat lasteaeda.
Enne lasteaeda oli ta selline üsna seltsiv ja julge poisslaps, mingeid käitumisprobleeme pole eriti olnud ning saime üsna hästi kokkuleppele ja meeskonnatöö sujus meil ideaalselt.
Esimesed 3-4kuud oli laps lasteaias väga omaette, kurb ja õnnetu ning terve päev mõõdus aknast välja vaadates või kuskil nurkalt emmet oodates. Julgustasin ja toetasin nii mis suutsin, õnneks pole nutuga eriti jäänud lasteaeda, küll aga oli terve aja õnnetu omaette. Mõistan, et elumuutus oli suur.
Mõni aeg hiljem hakkas üks poiss rühmas teda tõukama ja lükkama, see poiss pidi ka teisi vahel tõukama, rääkisin õpetajaga ja tundus et asi mõjus.
Nüüd 5kuud hiljem on minu laps see kes kõiki tõukab lasteaias. Ma olen tõiesti nõutu, algul oli laps omaette üliarg ja nüüd on äkki mingi kiusupunn.
Kusjuures sellist tõuklemist täheldasin ja suvel õues teiste sõpradega mängides. Olen ikka alati seletanud ja rääkinud, et ta teeb sellega haiget ja et sõbralik on palju parem olla, siis on rohkem sõpru jne.
Tänaseks ma olen aru saanud, et ma ei oska last õigesti suunata. Ma kas oskan ta tunded kõik alla suruda, et ta kuskil nurgas üksi istuks või ma julgustan teda teisi tõukama. Ütlen ausalt, et lubasin lapsel seda teist poissi vastu tõugata kui ta haiget teeb. Nüüd ma saan aru, et ilmselt oli see väga vale julgustus minu poolt. Kuid ausalt õeldes ma ei oska enam midagi teha.
Mida ma teen? Kuidas teha nii, et ta oleks julge aga samas sõbralik?
Teie laps on sügisest lasteaias ja kohaneb uue elurütmi ja uute inimestega. Olete püüdnud oma last erinevatel viisidel toetada. Poeg on hakanud lasteaias teisi tõukama ja olete selle pärast mures. Tahaksite leida parimat viisi lapse toetamiseks.
Esiteks, teie laps ei ole kindlasti kiusupunn. Lapsed, kes hakkavad kuidagi halvasti käituma, on lihtsalt suhetes ebakindlad või tunnevad end halvasti. Teie poeg on alles läinud lasteaeda ja on loomulik, et ta õpib alles teistega suhtlemist. Nii väikesed lapsed ju ongi ebaküpsed ja arenevad aastatega ning küpsus saavutatakse alles täiskasvanueaks. Seega tasub püüda mõista lapse vajadusi ja võimeid ning kannatlikult suunata. Paistab, et proovite erinevaid viise toetamiseks - katsetamine, vigade tegemine ja vigadest õppimine ongi lapsevanema puhul loomulik.
Ütlete, et alguses oli laps omaette, kuid nüüd on hakanud teistega rohkem suhtlema. Keegi hakkas teda tõukama ja nüüd tõukab tema teisi. Kui lapsel pole veel väga häid sotsiaalseid ja verbaalseid oskusi, siis on nad füüsilised ning kipuvad oma tundeid ja vajadusi väljendama läbi keha. Seetõttu on väikeste laste puhul tavaline, et nad võivad näpistada, tõugata, asju ära võtta ja lüüa. Täiskasvanud saavad aidata last sellega, et püüavad aru saada, mis vajadus lapsel tegelikult on ning väljendada seda sõnadega. Näiteks: „sa tahad ka nendega mängida“, „sulle ei meeldi, et tema esimesena selle mänguasja võttis „ jne. Kindlasti tasub vältida negatiivset sildistamist – kiusupunn, paharet, paha poiss jne. Sildistamine ja süüdistamine ainult süvendavad halba käitumist ja lapsel võib tekkida endast arusaam, kui pahast poisist, kes peabki halvasti käituma.
Mõistvalt seatud kuid selged piirid koos aktiivse kuulamisega on parim, kuidas last toetada. Tasub olla kannatlik, sest lapsed vajad harjumiseks aega. Teie poja käitumine ei sõltu ju ainult teie toetusest. See sõltub ka lasteaias oleva õpetaja käitumisest ning teiste laste olemasolust. Kui näete ise, et laps tõukab, siis sekkuge rahulikult, kuid kindlalt, et laps saaks sõnumi, et selline käitumine ei ole teie ja teise lapse jaoks sobiv („tal on halb/valus kui sa lükkad teda“). Seejärel püüdke mõista ja sõnastada lapse vajadus sel hetke („ma saan aru, et sa tahtsid ka temaga koos mängida, aga tema ei taha praegu. Sa oled kurb/häiritud/pahane sellepärast.“). Kui laps õpib tasapisi oma vajadusi sõnastama, siis kaob ka vajadus tõukamiseks. Aktiivse kuulamise kohta võite lugeda täpsemalt meie kodulehelt: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/
Julgus ja sõbralikkus kasvavad siis, kui laps on mõistetud ja tema sotsiaalsed oskused hakkavad paremaks muutuma. Samas tuleb olla ka teadlik, et iga laps on erinev ka oma temperamendilt ning isiksue omadustelt ning kõik ei olegi väga seltskondlikud ega naudi teiste inimestega koos olemist. Tihti arvatakse, et kõik lapsed võiksid olla ühtmoodi seltsivad, aga nii see ei ole. Mõned tahavad olla omaette ja tegutseda. Kui nad seda ei saa, siis on nad häiritud ning võivad halvasti käituda. Te näete ja tunnete oma last ise kõige paremini. Tähtis on kuulata lapse vajadusi.
Kui tahate laste agressiivsuse kohta rohkem teada, siis soovitan uut ja väga head raamatut Jesper Juulilt - „Agressiivsus“. Seal räägitakse just täiskasvanute rollist lapse agressiivse käitumise juures ning selgitatakse agressiivse käitumise põhjusi.
