Tere!
Laps on äsja saanud 3 aastaseks. Siiamaani on olnud kõik hästi, probleemide korral sai ilusti räägitud ja selgitatud ja asi toimis. Aga nüüd oleks nagu laps ära vahetatud. Kõige suurem probleem on riietega. Juba varasemalt oli probleem sokkidega- mõned üksikud sokid ainult sobisid ja needki vahest tagurpidi keeratuna ainult. Nüüd aga ei pane ta aluspesu selga ja pükstest üldse on loobunud. Käib toas ringi palja pepuga. Ütleb et "kisuvad, kukuvad alla" ja püksid lähevad pepuvahele. Õue ei ole me saanud juba nädal aega. Meelitanud oleme kõigega mis peaks lastele meeldima, aga ta ütleb et on parem kodus. Oleme vägisi proovinud riided selga panna ja õue minna aga seal ta ainult nutab ja läheb hüsteeriasse. Üldse iga asi mis talle ei meeldi tekitab kiiret vihastumist ja kui me teda keelame siis ärritub ta nii kergelt ja lõpuks jälle hüsteerias. Kodune elu on pahupidi pööratud, keegi peab pidevalt temaga kodus olema. Eelnevale raskele nädalale otsustasime teha prooviks sellised päevad kus me ei tee lapse valikutest eriti välja, st kui tahab ilma riieteta olla siis aksepteerime seda ja vaatame kuidas ta käitub. Aga asi tundun ikkagi väga imelik, selline tunne et peaks kuhugi spetsialisti poole pöörduma. Kas kellegil on veel sellist äärmusliku kogemust riietumisega?
Olete mures lapse riietumise pärast ning juurdlete, kuidas saada laps koostööle.
Lapse jaoks on maailm ette-ennustamatu, see teeb ebakindlaks, tekitab ärevust ning hirmu. Seetõttu vajavad lapsed enda ümber kindlaid rutiine. Neid vajavad kõik lapsed, kuid ilmselt on teie laps nende osas eriti tundlik. Püüdke luua lapse ümber nii palju kindlust, kui võimalik, alates kindlast päevarutiinist ning lõpetades aluspükstega, mis lapsele meeldivad ja "ei torgi". Rutiini loomine võtab mõninga ja, see tuleks vastu pidada ja siis on ka lootust, et läheb kergemaks. Olukordades, kus laps ei tee koostööd, kuid kindlasti on vaja nt kuhugi minna, siis jääge nõudmistes enda juurde, samas lapse vastuhakku aktsepteerides ja normaliseerides (nt ma saan aru, et sa ei taha praegu minna, kuid meil on arstile aeg kinni pandud ja seetõttu pean sind ise riietama, kui sina seda ei tee jne). Kui laps tunnetab vanema rahulikkust ja kindlust mingi asja läbiviimisel, siis ta rahuneb kiiremini. Lapse protestinuttu tuleks samuti aktsepteerida: ma saan aru, et sulle ei meeldi jne, kuid kui vanem ses olukorras säilitab hoolivuse, kannatlikkuse ja rahu, siis on lapsel kergem teid usaldada. Muidugi on ka olukordi, kus tuleb lapse soove arvestada. Vanematel on vahel raske vahet teha, kas tegu on lapse vajaduse või tahtmisega. Vajadused peavad olema kaetud, tahtmistega on teine lugu: laps tahab tuhandet asja, on impulsiivne, ei oska oma tahtmist edasi lükata. Nii et püüdke teha vahet lapse soovide ja vajaduste vahel ning tingimata asuge looma kindlaid rutiine.
