Olen kodune ema, mees töötab välismaal (kuu tööl ja nädal kodus) ja meil on 2 last, poisid. Pesamuna on 5 kuune ja suurem poiss siis 3,5 aastane. Ja mure ongi viimasega..
Nimelt tal on kombeks lüüa teisi, loopida asjadega ja iga asja peale jonnima hakata. Absoluutselt iga "ei" peale hakkab nutma, iga asja peale, mis tal teha kästakse hakkab nutma, keeldub ise ühegi asja tegemisest. Ja kui teda keelata, siis ta naerab sulle näkku. Lihtsalt naerab ja irvitab.
Ja ta on kuidagi nii negatiivne - a la tahab saia. Me ütleme et saia ei ole, et vanaema läks poodi, vanaema toob. Ja tema karjub vastu, et ei too ja hakkab nutma. Ja nii praktiliselt iga asjaga. Esimene reaktsioon on alati et ei taha, ei saa, ei oska, ei ole jne.
Kui ma talle midagi ei anna või keelan, siis hakkab mind kätega taguma. Diivanil olles jalgadega. Ja nüüd saab ka väike venna. Küll visatakse klotiga, kindaga antakse plaks põsepeale, hammustab jne. Vahel hakkab ka jalgadega trampima ja kätega vastu seina taguma, millele järgneb muidugi nutt, sest sai ju valus.
Kõge hirmsam on muidugi see, kui ta lubab kõik ära tappa. Näiteks, tapan emme ära, siis emmet enam pole. Löön vennale kopuga pähe, viskame siis prügikasti jne. Ma ei saa aru, kust ta neid võtab. Telekat ta ei vaata üldse, teda lihtsalt see ei huvita..
Sellist käitumist olnud ka enne teise lapse sündi aga viimasel ajal ikka päris tihti ja korralikult. Vahepeal mulle tundub, et ta on üdini halb ja kuri
Nüüd 2 nädalat tagasi loobusin igasugusest füüsilisest karistamisest (tutistamine, laks pepule, vits ), sest tundus, et see tegi asja ainult hullemaks. Ja ega ma ju ei tahagi talle haiget teha, lihtsalt viha saab võimust ja kõik käib nii kähku.
Lugesin raamatut "Tark lapsevanem" ja üritan sellest lähtuda, aga aktiivse kuulamisega ei saavuta ma väga midagi..ta jonnib ikka edasi ja ma ei saa aru, mis mure teda tegelikult vaevab..
Muidugi pole laps koguaeg selline, lihtsalt mõni päev on kohe eriti hull. Ta oskab ka väga armas, viisakas ja tore lõbus olla. Kallistab ja musitab vennat, ütleb et emme on talle kallis jne..
Mure oma 3,5-aastase poja ebakohase käitumise osas on mõistetav- mis paneb siis ühe väikese lapse karjuma, lööma, ütlema "ei"pea iga ettepaneku peale- jonnima?
Jonn on lapse arengu (2-4-aastastel) teatud etappi jõudmise, esimese iseseisvumise, minatunnetuse tekkimise tunnusmärk - laps suudab juba paljut, paljuga aga veel toime ei tule ja see tekitab temas frustratsiooni. Oma vajadusi ei osata veel ise adekvaatselt mõista/täita/lahendada ja samas proovitakse oma mina võimu- ennast kehtestada. Sageli väljendubki see jonnis. Jonn ei ole kunagi suunatud vanemate vastu! See on tegelikult lapse varjatud sõnum: "Mul on mingi mure ja ma ei oska sellega toime tulla. Palun aita mind!"
Seega vajab nuttev/karjuv/hammustav/koostööst keelduv laps mõistmist (mitte hukkamaõistmist- pahandamist, näägutamist ega karistusi) ja vanemana saate seda pakkuda rahulikuks jäädes, kõrval olles.
On tõesti äärmiselt oluline, et loobute lapse füüsilisest karistamisest. Lapse löömine ei õpeta teda teisiti käituma, vaid annab lapsele edasi sõnumi- olen vanemale vastuvõetamatu ja olukordi lahendataksegi lüües. Kui teie lubate oma tunnetel üle keedes endale lapse löömist, siis miks ei peaks ka laps seda tegema? Lihtne tõde on- me oleme oma lastele mudeliks, kuidas reageerida, kuidas tunnetega toime tulla, kuidas käituda. Lisaks on füüsilise karistamise tagajärjeks lapse enesehinnangu kahjustamine ning lapse ja vanema vahelise usaldusliku suhte kadu.
Kui lapse jonn ka teie emotsioone mõjutab, väljendage ausalt ka oma tundeid - samas ikkagi olemas olles ja mitte ära lagunedes või lapse nõudmistele järele andes. Lapse tundeid peegeldadas ja vajadusel oma tunnetest rääkides annate te lapsele nii vajaliku emotsionaalse sõnavara, mida ta suuremaks saades hakkab ebakohase käitumise asemel kasutama, rääkides oma tunnetest ja vajadustest. Laske lapsel nutta- nutt on parim pingemaandaja! Kui laps on nutnud end tühjaks ja ta kõrval on mõistev ent kindlaks jääv lapsevanem- on see parim, mida oma põnnile pakkuda saate! See on sõnum, et tunded ( ka vihased, kurvad, pettunud jne.) on aktsepteeritavad ja mööduvad, ema on minuga ka siis, kui tunnen end väga halvasti, ta armastab mind sellisena, nagu olen. Tasapisi õpib sellisel moel toetatud laps ka ise oma emotsioone paremini mõistma ning aegamööda väheneb vajadus "jonnida". Lisaks on äärmiselt oluline, kuidas vanem ennast väljendab olukordades, kus lapse käitumine ei ole talle vastuvõetav, abiks on siin suhtlemisoskused. Vanemana tunneme end kindlalt ja reageerime rahulikumalt, kui teame, mil moel käsitleda konflikte või kuidas aidata mures last. Vaadake: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/
Ütlete, et kuulate oma last ja edastate talle minasõnumeid, millised ei kanna vilja. Arusaadav, et ootate kiireid muutusi, paraku võtavad need aega. Kui olete mingil viisil suhelnud lapsega ja alles mõnda aega olete asunud kasutama teistsuguseid suhtlemisviise, siis teie poeg pole nendega veel harjunud. Vanemana tuleks teil kindlaks jääda ja mitte loobuda tõhusatest suhtlemisoskustest- mida järjekindlalt, päevast päeva kasutades harjub ka laps teie teisenenud suhtlusstiiliga. Kui laps adub, et teda kuulatakse tõeliselt, et teda ei karistata (ei sõnadega, ega kehaliselt), kasvab aegamööda tema usaldus teie vastu ning ta on valmis teiega koostööd tegema.
Väikevenna sünnil on samuti oma osa poja ebakohases käitumises. Kiuslik käitumine venna suhtes võib olla tingitud ka armukadedusest väiksema vastu (kes ju vajabki enam vanemate tähelepanu ja hoolitsust), väikelaps ei mõista, miks vanemate jäägitu tähelepanu on liikunud temalt vennale ning alateadlikud negatiivsed tunded elatakse ebakohase käitumisena noorema venna peal välja.
Mis võib toetada lapse sõbralikumat hoiakut venna vastu, kui teda kaasata väiksema eest hoolitsemisse ja anda alati positiivset tagasisidet, kui midagi õnnestub/rõõmustab vanemat. Teadlikult tuua välja iga olukord ja käitumine, mis vastab teie ootustele sõbralikest suhetest. Samuti võib olukorda leevendada, kui pakkuda suuremale lapsele piisavalt individuaalset tähelepanu. Iga päev teha koos midagi, mis lapsele meeldib (lugeda ette raamatut, laduda klotse, joonistada, jalutada jne.)- see annab tunde ja kogemuse: olen oluline!
Iga arengukriis läheb ühel hetkel üle- seniks aga kannatlikku meelt ja jaksu lastele piisavalt heaks vanemaks olemisel!
Lisan siia paar raamatut, mida saate huvi korral nutust/jonnist lugeda: Teusen, G. „Jonniiga. Abiks lapsevanemaile sel raskel ajal“, Kunst, 2000; Solter, A.J., „Nutt ja jonnihood. Kuidas aidata lapsel oma tunnetega toime tulla“, Väike Vanker 2007, 2012.
