Peres kasvamas kolm last, kõik poisid.
Hetkel olen mures 2a3k käitumise pärast. Kuni eelmise aasta veebruarini oli kõik heas korras:laps sõi, magas ja kasvas ilusasti. Pärast seda kui hakkasin lapsi ühele uneajale viima(enne magasid erinevatel aegadel), tekkisid ka probleemid mis on aina süvenenud.
Kodus mul on 2a3k vana laps kes räägib vähe, lisaks kui ei saa oma tahtmist või mänguasja siis kas viskab end seljaga pikali ja jonnib hingetuks(seni kuni tekib niioelda nutukramp) või võtab teise käest asja, tõukab või loobib asju. Laps ei kuula sõna ning igale ootamisele ja keelule reageerib hüsteerilise jonniga ning loobib asju. Lasteaeda läks novembrist ja seal sama käitumine, lisaks on ta nüüd hakanud hammustama(3s kord juba hammustas lasteaias). Kuidas ma saaks oma last aidata, et ta õpiks ootama, ei loobiks enam asju ning ei hammustaks.
Ma oleks tänulik nõuannete eest, sest ma ise enam ei oska midagi mõelda ega teha .
Olete märganud, et juba peaaegu aasta tagasi hakkas üks poistest murettekitavalt käituma, on trotslikum, agressiivsem, esineb hüsteerilisi nutuhoogusid. Arvestades tema vanust võib seletada muutust ka nii, et ta on järjest enam oma tahet ilmutanud ja tunnetab oma „mina“. Iseenesest on see aga väga oluline arenguline etapp ja räägib sellest, et ta seisab enda eest, kuid kahjuks teeb ta seda liialt ägedalt ja vahel teistele haiget tehes. Nüüd ongi mõtlemise koht, kuidas võimaldada tal iseenda vajaduste eest seista nö lubatud viisil. Agressiivsus ja hüsteeria ei ole ju tõesti tore kellelegi, ka temale endale. kindlasti ei ole ta mitte paha poiss, vaid ta ei oska oma vajaduste eest seista, endas toimuvat väljendada ja kogeb intensiivseid tundeid. Seega võiks teda aidata see, kui ta saaks hakata end verbaalselt väljendama ja teie saate selleks kaasa aidata, nt kasutades hästi palju aktiivset kuulamist. See tähendaks, et sõnastaksite tema eest seda, mida ta veel ise ei oska. Näiteks nii. Sa oled pahane, et ei saanud …. (seda asja, mida tahtis). Sõnastage ümber seda, kuidas temast aru saate, mis teda endast välja viib ja peegeldage tema tundeid (saan aru, et oled vihane, pettunud jne). See on talle ülioluline, kui ta kogeb, et ta võib oma tundeid tunda ja see on turvaline (ei pea kartma hukkamõistu). Ta hakkab oma emotsioonidega paremini toime tulema, kui kogeb, et ta ei saa pahandada ega karistada, kui ta on iseendaga kimpus, jonnib jne. Olge lihtsalt tema juures ja rääkige lihtsate sõnadega tema eest. Ta vajab väga lähedase inimese kohaolemist ja rahulikku meelt just neil hetkedel, kui tunded üle keevad. Kõik see ei tähenda muidugi seda, et peaksite aktsepteerima asjade loopimist või teiste hammustamist (neile reageerige mina-keeles). Küllap ta seda on juba palju kuulnud, et ei tohi, kuid ta ei tea ju veel, kuidas tohib oma tundeid väljendada ja sõnavara ka veel pole. Aga tundeid eirata ka ei saa. Seetõttu tal ongi raske.
Kui olete leidnud seose magamisaegadega, siis mõelge veel, mis on teisiti just selle poja jaoks. Kas ta saab piisavalt olla teiega, kindlasti ka kahekesi, tunneb ta, et peab teid kellegagi jagama ja jääb millestki olulisest ilma? Kui nii, siis püüdke talle mõnda aega pakkuda rohkem tähelepanu, koosolemist, nii füüsilist kui emotsionaalset lähedust. Kõige raskem on selles vanuses taluda mõtet, et peab saama hakkama emast eemalolekuga. Kui ta lasteaiast tuleb, siis olge lihtsalt veidi aega päris tema päralt. Igal juhul on talle ülioluline, et tema jaoks ei jääks peamiseks suhtlemise sisuks need pahandused ja riiud, mis päeval toimunud on. Kinnitage ja tunnustage iga tema õnnestumist ja edusammu, elage kaasa tema jaoks olulistele päevasündmustele, jagage rõõmu – see on tema jaoks praegu väga tähtsam asi – pakkuda teile rõõmu ja tunda, et ta on tähtis. Kui märgata head ja võimaldada positiivseid elamusi, siis taanduvad pahandused justkui võluväel. Kui ta tunnetab, et võib teile loota ja turvaliselt nutta, olla vihane, kartmata karistamist, siis varsti polegi enam kohta neile emotsioonidele, mis hüsteeriat toidavad. Jälgige kindlasti ka seda, et te ise jaksaksite olla rahumeelne ja rõõmus, et teie enda vajadused oleksid kaetud, et teil endal, ega üldse peres ei oleks pingeid, mida lapsed sageli justkui õhust haaravad ja väljendavad, st tagasi peegeldevad.
Lisan veel, et hea raamat samal teemal on: A.J Solter "Nutt ja jonnihood".
.