Tere.Esimene eluaasta oli laps nagu kullatükk,õhtul halvimal juhul pidi natuke süles kussutama,aga enamusajast siiski uinus väga ruttu.Magab ta muidugi siiamaani kaua,umbes 10-12 tundi.Mure on selles,et üksi ei taha enam olla.Selles mõttes,et alguses hoian süles ja laulan unelaulu,seejärel läheme mõlemad pikali ja laulame veel mitu korda kõik laulud läbi.Ja nii ma siis seal pikutan ja ootan kuni ta magama jääb,et siis hiirvaikselt ära hiilida.Vahel õnnestub vahel mitte.Ja kui õnnestubki,siis mitte kauaks,sest selle aja jooksul enne kui mina magama lähen ärkab tema nutuga kaks või kolm korda ikka.Ja nii ma siis käin edasi-tagasi,üritan küll rahulikuks jääda,aga kuna see õhtune aeg on ainuke n.ö. minu oma aeg,siis on vihastamine kerge tulema.Päeval ta magab ka ainult pool tundi(kui lähen temaga vankriga jalutama) kui panen ta toas magama,siis peaksin tema kõrval olema ja ootama kuni uinub ning kui siis ära hiilin healjuhul võib-olla 10min magab.Üks kord läks õnneks ja magas tund aega,siis hakkas nutma läksin tema kõrvale ning jäin ise ka magama ja magas kokku siis 2,5h.Üldiselt ongi nii,et kui minu või meie kõrval magab,siis magab hästi ja kaua,aga ma arvan siiski,et ta on nüüd juba natuke suur selle jaoks.Peaksin veel mainima,et enne magas ta minu kõrval(nimelt 4 õhtut nädalas olen ma lapsega kahekesi),kuna üks hetk järsku keeldus oma võrevoodis magamast ja olemast,karjus röökis ning lõpuks ajas ennast oksendama.Niisiis võtsimegi ta enda juurde magama ja aeg läks kuidagi våga kiiresti kuni lõpuks kuu tagasi saime ostetud talle pikendatava voodi.Seal saab oldud küll,aga jah siiski on uni raske tulema.Kas see on siis normaalne kui panen teda niimoodi magama.Ma mõtlen,et äkki nüüd jääbki nii või siis teine varjant,et ootan kuni saab natuke suuremaks ja juba rohkem jutust aru saab.Ei teagi kohe. Ette tänades vastuse eest.
Teie laps on jõudnud vanusesse, mil ta muutub järjest nõudlikumaks paljudes asjades ja oskab karta ka üksiolemist. Ühest küljest on ta järjest enam aktiivne ja iseseisvam, kuid sama vajab teie osalust kõiges, mida ta teeb. See aga tähendab ka paljude vanemate jaoks suuremat hõivatust ja intensiivsemat tegelemist lapsega. Paljudele on tuttav ka laste klammerdumine, nad käivad pidevalt järgi, kaasavad tegevustesse, kontrollivad (kes mida kus teeb) ja see tähendab, et nad ei taha ka magama minnes üksi jääda.
Teie kirjast võib oletada, et lapse raskused magamajäämisega tulenevad sellest, et ta ei taha üksi jääda ja teda rahustab vaid see, kui olete tema kõrval, kuid teie kahtlete, kas see on ikka „normaalne“. Võib ju öelda nii, et laps annab märku, et tema jaoks on. Teile ilmselt mitte, vähemalt mitte kogu aeg. On ju loomulik, et soovite ka enda jaoks vaba aega leida. Kuidas aga aidata kaasa sellele, et laps ka üksi uinuks? Proovida tasub mitmeid asju. Kindlasti vajab laps kindlaid tuttavaid rituaale, mis on rahustavad ja aitavad unelainele häälestuda. Teil on näiteks selleks süles olemine, unelaul ja ka teie enda pikutamine tema kõrval. Tasub ju proovida, kas sobiks teie asemel mõni kaisuloom või nukk, keda koos magama panete ja kes tema kõrval teie asemel oleks. Kindlasti tasub jälgida, et magamaminekule eelnevad tegevused oleks rahulikud ja uneajad ja päevakava kindlas rütmis.
Hea oleks veel jälgida, kas laps saab päevasel ajal piisaval teiega koos olla ja sel viisil nagu ta vajab, st tunda, et teil on emotsionaalselt piisavalt hea kontakt. Samuti seda, et ei oleks ei teie ega teiste oluliste pereliikmete „salaja“, ootamatuid, seletamatuid ärakadumisi“ (eriti teie ise ja isa) või muid last hirmutavaid või ärevaks tegevaid olukordi. Laps võib kohaneda kiiremini üksimagamisega, kui teie enda enesetunne, aga ka suhted peres on pingevabad, rahulikud, et teie ise oleksite rahulolev, puhanud ja rõõmus.
