Olen äärmiselt mures oma pea 8- aastaseks saava tütre käitumismuutuste pärast. Meil on rahulik ja armastav pere(ema, isa, õde, vanem vend ja vanaema), kus elame peamiselt üksmeeles, stabiilset, perekeskset elu, Kunagi ei karjuta üksteise peale, on austus. Tütar läks sel sügisel 1. klassi, samuti muusikakooli (omal soovil). Kuid juba jupp aega enne lasteaia lõppu hakkasid süvenema hirmud üksijäämise, eksimise ja kadumise ees. Need aina süvenesid (nüüd juba üle aasta kestnud). Paanika võib kergelt tekkida, ta ei julge isegi oma kodus üksi nt kööki minna. Kui lähen keldrisse, tuleb järgi (küsib kus ma lähen, kauaks,ja mis ma seal teen). Tunnen end vabakäiguvangina. Ka muusikakooli ajaks tahab ta, et teda sealsamas ootaksin. Koolist koju tulles peab olema kindel, et teda toas ootan. Üksi kodus olemisest ei tasu mõeldagi. Nüüd on aga tekkinud ka öised väikesed voodimärgamised ja sagedane tunne, et on pissihäda aga miskit ei tule. Uriiniproovid korras. Nüüd segab see põieprobleem ka normaalset kooliskäimist. Lasteaias oli ta hea jutustaja, talle meeldis rääkida, fantaseerida. Õpetaja sõnutsi püüab ta koolis jääda märkamatuks, ei tõsta enam kätt, et vastata. Pidevalt hajevil, kui räägin temaga, tundub, et mu jutt ei jõuaks nagu kohale, ta on kuskil omas mullis.Ta on kergestiärrituv, kiirelt muutuvate tujudega. Vabal ajal oleme suure osa ajast koos, ei saaks öelda, et ta on liiga vähe tähelepanu saanud. Ma ei ole tema usaldust ka kunagi kuritarvitanud ega teda kusagile nö ripakile ega üks jätnud, pole olnud sellist traumat, mis hirmude tekitajaks võiks olla. Või olen hoopis üle hoolitsenud? Ei oska midagi ette võtta selle murega. Ei suuda vaadata, kuidas laps ja kogu pere kannatab.
Teid paneb imestama ja muretsema oma tütre hirmud, millel ei näi olevat mingit loogilist seletust. Ma saan aru, et kodus ei tundu pingeid olevat, kõik saavad hästi läbi. Tähelepanu saab tütar piisavalt. Pigem kahtlustate, et äkki hoolitsete hoopis üle. Kahjuks ei saa ma kirjast teada, et mida olete ette võtnud, et oma tütart aidata ning hirme leevendada. Seetõttu ma ei tea, mis on need asjad, mis pole toiminud.
Üldiselt aitab ülehoolitsemist vältida ja hirme pikas perspektiivis leevendada aktiivne kuulamine. See tähendab seda, et teie ei võta vastutust lapse probleemi lahendamise eest, vaid kuulate ja peegeldate lapse probleemi. Olete tema jaoks emotsionaalselt kohal. Laps saab siis rääkida oma hirmust veel ja veel ning lõpuks pakub ta ise mingi lahenduse, mis ta ise arvab, mis teda toetab või julgustab. Küsimusi pole vaja küsida. Lihtsalt peegeldada ja ümber sõnastada. Näiteks: „Sa kardad tulla üksi koju, kardad, et eksid ära“. Laps lisab midagi ja teie jälle peegeldate. Kui laps tunneb tundeid, siis võite empaatiliselt peegeldada, et see tundub sulle tõesti hirmus. Kui laps vajab nutta, siis võite teda hoida ja lasta nutta nii palju kui ta vajab. Tundeid tunda on turvaline. Vahel tekivad hirmud, kui mingid pinged on välja elamata ja väljendamata. On loomulik, et sellistes muutustes, nagu seda on kooli minek, on ikka pingeid. Pingetele ja emotsioonidele võib lihtsalt kodus ruumi teha, et need saaks välja voolata ja neist võiks vabalt rääkida nii, et keegi ei hakkaks lohutama, naeruvääristama, õpetama ega muul viisil teatama, et need tunded on põhjendamatud. On üsna tavaline, et kui laps ei leia sõnu oma emotsioonide või pingete väljendamiseks, siis hakkab laps püksi pissima. Pingete olemasolu ei tähenda, et peres oleks midagi halvasti. Vahel on vaja lihtsalt oma tunnetest ja vajadustest rääkida.
Tahan rõhutada, et kui kuulate lapse tundeid ja vajadusi empaatiliselt, siis et see ei tähenda, et teeksite alati seda, mida laps tahab. Lapsel on vaja kuulda ka teie piire ja teie vajadusi – „ma ei taha oma tegevust hetkel pooleli jätta, seega saan sinuga teise tuppa tulla alles poole tunni pärast“. Kui väljendate oma võimalusi ja kuulate last edasi, siis saab laps ise otsida võimalusi, kuidas probleem lahendada. Kui lapsel on olnud siiski mingi reaalne ehmatus, siis on vaja loomulikult aidata lapsel turvatunne taastada ja temaga koos mõnda aega koos käia. Kuid ka sel juhul on kuulamine oluline.
Kui aktiivne kuulamine ei ole teile igapäevaselt tuttav lapse toetamise viis, siis võite selle kohta pikemalt lugeda T.Gordoni raamatust „Tark lapsevanem“ või meie kodulehelt: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/. Kui te aga olete seda juba proovinud ja miski ei aita, siis võite muidugi ka nõustaja poole pöörduda, et juba täpsemalt uurida, milles probleem võib olla. Hirmudega toimetuleku kohta võite lugeda ka teise nõusta hiljutisest vastusest: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/e-noustamine/postitused/?fid=6&tid=4878. Kui soovite, siis võite oma probleemi ja ära proovitud käitumisi täpsustada, et saaksin juba konkreetsemalt vastata.
