Meie 2,5 on õhtutu, kui pöörane - 19.00 algab hirmus jooksutuur ja tantsuhäda. Kui seda ignoreerime, siis järgneb tigetsemine ja jonn. Päris jupp aega läheb tema rahustamisele. Kui siis lõpuks on musitatud kõiki ja kõike, lepib ta tõsiasjaga, et enam suurt miskit teha ei ole ning suundub kerge pettumusega vannituppa, kus hambapesule j.m.t. veeprotseduuridele kulutatakse c/a 200l sooja vett. Ja loomulikult ei taheta sellest "veeparadiisist" kuidagi loobuda - eitused ja kisa jälle taevani.
Ja kogu sellele möllule järgneb "rahulik" uinumine s.t. ema palub ja argumenteerib monotoonselt ja laps istub stoilise rahuga ning surub ema pead padjale ja nõuab, et viimane tuttu jääks, mis tihtilugu juhtub. Ärritus, kurjustamine ja hääle tõstmine mingeid tulemusi andnud ei ole ja kindlasti ei annagi. Olen küll püüdnud talle lugeda ja laulda ning muinsjutte/möödunud päeva tegemistest jutustada, aga teda nagu need ei huvita ja rahul on ta siis, kui ise laulab/jutustab, ja ikka ainult istudes. Kuni ühel hetkel lihtsalt vajub unne. Kahjuks kestab see jutustamine ja palumine umbes 21.00 - 23.00, mis on minu arvates nii väikese inimese jaoks liialt hiline aeg magama jäämiseks. Isaga läheb meil uinumine oluliselt valutumalt ja lühemalt. Ja nii m(e)a ei teagi kuidas last ilma temaga võitlemata - iga teine sõna on ei taha, tudule panna?!
Lapsed ei taha magama minna, sest neile tundub, et nad jäävad millestki olulisest ilma, kui magavad. Eriti tunnevad nad seda siis, kui kõik teised jäävad ülesse. Kui magamisega seondub veel midagi negatiivset - pime tuba, hirm või lihtsalt igav voodis une ootamine, siis muutubki magamaminek probleemiks. Väikeste laste puhul muutuvad lapsed siis rahutuks ja hakkavad jonnima, kui nad on üleväsinud. Oluline on muuta magamaminek meeldivaks ja kindlal kellaajal toimuvaks tegevuseks. Sellele võiks eelneda mingi kindel tegevus, mis aitab lapsel rahuneda ja mis annab teada, et varsti on aeg magama minna. Mäletan, et minu lastel oli selleks telerist tulev uudistesaade. Kindel muusika ja algustiitrid olid märguandeks, et nüüd on pessu ja magama minek. Laps võib loomulikult minna magama talle sobival ajal, kui ta ei pea hommikul kindlal ajal tõusma. Vastasel juhu tuleb ta siiski voodisse ja magama saada mõistlikul kellaajal. Mõned mõtted, kuidas suhelda lapsega, kes keeldub magama minekust ja kisab ning jonnib. Peegeldage lapsele tema tundeid tagasi. Näit., kui laps nutab, siis öelge midagi sellist :" sa oled tõesti õnnetu/ kurb, et pead magama minema. Võib olla laps vastab, et jah, ma tahaksin veel seda ja seda teha. Siis võib lapsele öelda, et ma saan aru, et sooviksid praegu veel nukuga mängida, aga teeme seda kohe homme hommikul, kui ärkad. Kui laps on läinud voodisse, siis tuleb jääda nõudmisele kindlaks, et enam rohkem voodist välja tulemist ei ole- ei jooma, ei kallit saama ega kuhugi mujale. Ka jonn, mis sellega kaasneb, ei tohi lapsele anda võimalusi voodist lahkuda. Veel üks asi. Kirjast ei selgu, kas lapse toas põleb öölamp või on tuba pime. Kui seni on lamp põlema jäetud, võiks proovida pimedas toas uinumist, sest mõnda inimest häirib valgus niivõrd, et ta ei uinu tule valgel ka siis, kui on väsinud. Mõned märksõnad eduka tuttu jäämise poliitika juurde: rahulik, kuid kindlate nõudmistega vanem, rahulikud mängud enne und, meeldiv õhkkond magamistoas ja kindel magamaminekuaeg. Head uinumist!
