Viimasel ajal (u. 2-3 kuud) on meie peres olnud väga pingeline aeg ja närviline õhkkond ja tundub,et see mõjub ka lapsele. See et meil kodune õhkkond pingeline, ma ise suudan siiski end kontrllida ja lapsele niiöelda rahulik näida. Õhkkond on pikemat aega "paks" olnud, aga tema "tsirkus" alles paar nädalat kestnud.
Kui varem jäi ta magama nii, et panin ta voodisse lugesin raamatut kuni uinumiseni, siis nüüd ta kohe otsib ettekäändeid mitte magama jäämiseks. Jah, ennem ta ka pidi mitu-mitu korda ennem pissil käima ja jooma jne., aga ta siiski uinus ise. Kuid nüüd paar nädalat kindlasti, on nii, et ta läheb küll oma voodi ja kuulab minu loetud lugusid, aga siis hakkab jälle see pissile ja pissile ja kui ma juba olen väsinud ta potile tõstmisest ja eiran seda või ütlen,et sa ju käisid sul pole pissihäda, siis hakkab ta ennast oksele ajama (vahepeal õnnestub vahepeal ei)...olen juba nii üles keritud, et olen lausa paar korda täidsa kurja häält teinud ja siis hakkab ta hüsteerilselt nutma ja rahuneb sekundiga süles ja koheselt uinub.
Mis oleks nüüd lahendus? Pannagi teda mingiaeg süles magama ja siis proovida jälle voodit, kardan, et see on jälle üks pikaajaline ja võitlemise protsess, sest imikuna jäi ta mul koguaeg süles kussutades magama ja mul ikka läks päris kaua aega,et teda ise oma voodis uinuma saaks... Palun nõu!
Usun, et olete õigel teel, mõeldes, kas lapse magamajäämise probleemid võivad olla seotud pingelise olukorraga kodus. Rahulik näimisest ei ole lapsele suuremat abi, abi on rahulik olemisest. Laps on väga tundlik, ta tunneb pinget ja ärevust teie sees, kuigi püüate seda varjata. Vanemate ärevus ja nendevahelise suhte pinge (või ükskõik milline kodune olukord, mis tekitab n-ö paksu õhku) maandub aga ikka lapse peal.
Nii et ühelt poolt peaksite mõtlema, kuidas ise rahuneda ja kodust närvilist õhkkonda vähendada – see on ühtlasi ka lapse aitamine, teisalt aga püüdma last otseselt toetada ka ses kestvas halvas olukorras. Laps on ju ilmselt hädas. Kindlasti vajate ka ise toetust ja mõistmist, sest see on paha olukord kõigile.
Riidlemine ja magamajäämisest tüli tegemine ei ole hea viis käituda (kuigi on arusaadav, et vanem on ainult inimene ja vahel lähebki närv mustaks). Riidlemise ja kuri-olemise puhul tekib lapsel seos, et magamajäämine ongi kurb ja raske, et siis saab tõrelda, et emme on pahane jne. Kui see seos on kord tekkinud, võib see hakata takistama lapse soovi uinuda või üldse voodissegi minna. Head rutiinid (unejutt või -laul, musid-kallid, kindel aeg voodisseminekuks, tegevuste aeglustamine vähemalt tund enne uneaega jms), vanemate rahu ja kannatlikkus aga aitavad kaasa, et uinuda oleks turvaline.
Laste „unetsirkus“ räägib tihti sellest, et lapsel on puudu soojast ja mõistvast kontaktist oma vanematega. Mõnes mõttes võib ju öelda, et laps kasvab „sära toel ema silmades“, aga kui ema on murelik ja pinges, jääb laps toest ilma. Kui ema on mures, on tema mõtted paratamatult seotud mureliku olukorraga, seega on osa ema energiast ja tähelepanust suunatud sissepoole ja väljapoole ehk lapse suunas on seda vähem, kui laps vajab.
Laps vajab rahunemiseks ja oma tunnetega toimetulemiseks oma vanemate lähedust, ta ei oska ise oma tunnetega toime tulla ega ennast ise rahustada. Usun küll, et nii lapsel kui ka teil on rahulikum, kui võtate selle aja ja istutegi ajutiselt lapse juures, kas siis teda silitades, kiigutades, kussutades või lihtsalt juures istudes, oluline, et laps rahuneb ja uinub. Koduse olukorra pinge tekitab lapses ärevust, aga kindlasti teate isegi, kui keeruline on uinuda, kui olete ärev. Kui ajad kodus jälle rahulikumad (ses suunas tuleks ka kindlasti tegutseda) ja emme ei ole enam seesmiselt pinges, rahuneb ka laps ja sel juhul ei ole vast nii keeruline taas hakata teisi uinumisharjumusi looma. Lapse närvikava on õrn, magamajäämise õppimine võib olla lapsele keerukas, aga enamasti õpivad lapsed uinumise selgeks u kolmandaks eluaastaks.
