Meie 2a3k laps magas terve aasta kenasti üksinda enda toas. Magamise ajal põles tilluke öölamp, rulood on ette tõmmatud. Kunagi polnud probleemi magama minemisega ei öö- ega lõunaunne. Alati läks laps meeleldi ja probleemideta. Ärkas senini ca kell 8, lõunauni oli 12-15:30 ja ööunele sättimine algas ca 20:30 ja voodisse läks laps 21:00. Enne magama minemist olid kindlad rituaalid (issi viib õhtuti magama, mina toidan samal ajal 6-kuust õde): trepil lehvitati emmele, issi võttis tuduka kaenlasse, läksid pesid hambad puhtaks, nägu, käed, pepu (üle õhtu üleni vannis solberdamine või dušš, siis mindi pesema 20:00). Siis tuduriided selga, vaatasid issiga koos aknast korraks välja, kas õues ikka kõik nii nagu peab ja siis voodisse teki alla. Musi-kalli-head ööd, uks kinni ja laps magas ca 10 minutit hiljem.
Lõunaunele viisin mina ja ka see oli siiani väga ladusalt sujunud. Laps käis pissil ära, käed ja nägu puhtaks, tudukad selga, musi-kalli-tudu hästi ja uks kinni. Koheselt oli toas ka vaikus.
Nädal tagasi, kui mees läks last ööunne viima, nagu igal õhtul ja kõik õhtused protseduurid olid tehtud ning issi hakkas lapsega tema tuppa minema, hakkas laps ukselävele jõudes hüsteeriliselt röökima. Ei tahtnud minna enda tuppa, kui pika veenmise peale oli lõpuks nõus, siis pidi suure laetule põlema jätma. Issi hakkas toast väljuma nagu igal õhtul, siis laps jooksis röökides järele ja polnud nõus, et issi toast lahkuks. Abikaasa üritas tütart 2 tundi magama panna, silitades lapse selga ja pead. Lõpuks läksin ja "vahetasin" issi välja, et tema saaks ka oma õhtused toimetused tehtud. Silitamine ei rahustanud teda, laps lihtsalt röökis vahelduva eduga ja lõpuks vajus ööunne kell 01:45.
Järgmisel päeval sõitis issi töölähetusse ja lapse magama panemine jäi mulle. Lootsin, et möödunud õhtu uinumisraskused olid ehk ajutised ja lõunaunele ikka jääb, aga ei. Ka lõunaunele laps oleks nagu kartnud jääda. Pani keset päeva suure laetule põlema ja küsis tihtilugu:“Mis see on, mis see on?“ Mässasin ca 1,5 tundi, kui ta lõpuks uinus. Kui tuli õhtu, siis hakkas trall veel hullemini peale, kui eelmisel õhtul. Niikaua, kui oli pesemine, pissil käimine ja tuduka selga panemine, oli kõik hästi. Aga nii kui panime vannitoa tule kustu ja hakkasime tema toa poole minema, siis keeldus laps edasi liikumast. Võtsin ta sülle ja viisin ise voodisse, hüppas nagu vedruga voodist välja ja jooksis röökides minu järel toast välja. Röökimise peale ärkas beebi. Üks laps röökis ühes toas ja teine teises. Mõtlesin, et las pisem röögib end magama, tegelen suurema lapse trotsi või hirmuga, mis iganes see siis ka pole. Silitamine, rahustamine, vahepeal juba kurjustamine-mitte midagi ei aidanud. Laps isegi ei tahtnud kuulda, et peab oma tuppa üksi jääma ja magama seal. Noorem vend pakkus, et loeb unejuttu. Hästi, läksin ise pesamuna rahustama ja venna jäi juttu lugema, 45 minutit ja laps ikka ei maga. Siis pakkus vanem vend, et läheb heidab õe tuppa põrandale pikali ja ignoreerib õde, kuid samas on tema juures, juhul kui tegemist kartusega lapsel. 2 tundi hiljem venna magas ja laps ikka jutustas oma voodis. Kuna suurematel oli järgmisel päeval koolipäev ja kell juba väga palju, siis saatsin nemad magama ja otsustasin ise edasi pusida. Mõistus hakkas juba otsa saama, sest laps, kes senini oli nii ideaalselt ja ilma igasugu probleemideta magama läinud, oli päevapealt nagu ümber vahetatud. Kuna vahepeal oli kell kõvasti üle südaöö ja pesamuna tahtsi taas süüa (toidan rinnaga), siis läksin enda tuppa ja keerasin ukse lukku, et saaksin pisema magama kuidagi ja siis lähen tagasi suuremat rahustama. Laps tuli enda toast välja, vedas mänguasjad meie magamistoa ukse taha ja kükitas täiesti pimedas koridoris. Kuna ukse taga oli vaikus, siis arvasin, et ta on nüüd kindlasti magama jäänud vaiba peale. Ootasin veel veidi, et siis teen ukse lahti ja tõstan tasakesi ta voodisse. Ja selgus, et laps istus lihtsalt tund aega kell 01:30 keset ööd meie toa ukse taga hiirvaikselt. Rääkisin talle tasakesi, et tule poe emme kaissu, emme voodisse. Aga ta pole kunagi kaisus maganud ja ei tahtnud tulla ning pistis jälle röökima ja ütles, et tahab enda tuppa, enda voodisse, aga et emme tuleks ka kaasa ja istuks voodi äärel. Võiksin ju istuda, aga esimesel õhtul tegime seda 5 tundi ja ta ei jäänud magama?! Hommikul ärgates küsis laps:“Kus öö on? Ei ole ööd?“ Tundub, nagu ta ikkagi kardaks midagi. Samas, ei taha ta ka päeval enda tuppa minna. Mõtlesin, et lasen tal lihtsalt röökida üleval koridoris ja kasvõi üritan kuidagi noorimat samal ajal magama saada (kuna kisa äratab ta üles). Aga kui tegemist võib olla lapsel hirmuga, siis pole ignoreerimine õige, siis peab laps tundma lähedust ja turvatunnet.
Nüüd oleme juba nädal aega „võidelnud“, et last magama saada, aga õnnestub see alles ca kell 2 öösel. Kui tema toast lahkuda, siis hakkab meeletu kisa, aga kui tema toas olla (me ei räägi temaga ega tegele), siis ta ei uinu ka 4-5 tunni jooksul. Lõunaunele saamisest me isegi enam ei räägi.
Mõtlesime, kas meie elus on viimasel ajal kardinaalselt midagi muutunud ja ei suutnud vastust leida. Kas see võib olla ajutine probleem ja kaua võib võtta, et taastuks tavaline elurütm? Lapsel on olnud koguaeg kindel rutiin ja päevakava. Kevadel sündis perre tita ja nädal enne uneprobleemide algust juhtus minuga õnnetus, mida laps pealt näga. Kas beebi sünd ja alateadvuses ehk sellega kaasnevad hirmud ja segadus võivad ehk kuid hiljem alles selliselt avalduda? Noorema õe suhtes on ta küll senini väga hooliv ja armastav olnud. Võis ehk õnnetus olla viimane piisk, et pinged vallanduksid?
Loodan väga, et suudate mõned nipid meile jagada või kuidagigi aidata, et saaksime rutiini ja rahuliku une tagasi. Hetkel on peres kõigi uni häiritud.
Teie 2 a ja 3 kuusel lapsel ei ole olnud magamisega probleeme, kuid olukord on viimase nädalaga suuresti muutunud. Terve pere on hõivatud vanema tütre magama keelitamisega või siis tema nutuhoogudega.
Kirjeldasite väga täpselt, kuidas magamaminek varem toimus ja sellest jääb mulje, et olete kõik väga kenasti ja teadlikult läbi mõelnud. Selline tegutsemine loob kindlasti toetava õhkkonna ja kindla, lastele selgelt mõistetava struktuuri ja arusaamise, kuidas meie peres asjad käivad. Kui lapsi on tervelt neli, nagu kirjast selgub, siis on selline lähenemine eriti tunnustust väärt. Olete ka analüüsinud praegust olukorda ja jõudnud arvamusele, et ehk oli tegu n.ö. viimase piisaga, mis tüdruku sellise käitumise põhjustas. Arvan, et olete õigel teel.
Mingi teistmoodi olukorra tekkimine ja lapse reaktsioon sellele ei pruugi ajaliselt alati kokku langeda. Mõnikord on nii, et stress koguneb väikestest piisakestest ja vallandub alles mõne aja pärast, siis kui mõõt saab täis. Vallandajaks võib olla ükskõik milline tegur, isegi positiivne. Teie esimene tütar oli alla kahe aasta vana, kui perre tuli uus beebi. See on veel vanus, kus laps vajab ema suurt lähedust ja tähelepanu. Ilmselt, tänu beebi sünnile, pidi 2 aastane kiirendatud korras ühe arenguetapi läbima ja praegu toimuv võib olla väikene tagasilangus. Võib arvata, et lisandunud on veel erinevaid kogemusi, millega ta emotsionaalselt ise hakkama ei ole saanud: mainite õnnetust, mida ta pealt nägi, tegelikult oli ka isa töölähetusse sõitmise meeleolus ja teie ehk väikeses rahutuses selle pärast. Kuna laste maailm erineb täiskasvanute omast, siis ei olegi alati võimalik täiskasvanul kõiki stressoreid tähele panna. Praegu tundub, et laps näitab praegu aktiivselt tervele perele, et tema vajadused ei ole rahuldatud. Siinjuures aitab ikka vaid lapse kuulamine ja jälgimine, tema päralt olemine. On võimalik et tasakaalu taastamiseks vajab teie lapsb praegu rohkem tähelepanu just teilt, ma pean silmas sellist igapäevast kahekesi olemise aega ja jagamatut tähelepanu ja mitte ainult enne magamaminekut. Mõistan, et seda on natuke keeruline korraldada, kui pooleaastane beebi kodus. Samas lapsed arenevad kiiresti ja juba mõnenädalane katsetamine peres asju teistmoodi korraldada võib lapsele anda tagasi talle vajaliku turvatunde.
Lapsega parema kontakti saamiseks, tema mõistmiseks kasutage ikkagi aktiivset kuulamist. Niiviisi on ka kergem mõista, millised mõtted ja hirmud teie last vaevavad ja millised tema vajadused rahuldamata on. Aktiivse kuulamise kohta saate lugeda meie kodulehelt: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/
