Laps läks eelmine aasta kooli. Juba esimesel õppeaastal ilmnesid nö ülereageerimise nähud, mis väljendusid kas nutus või kurjaks saamises. Õpetaja sõnul läheb laps kergelt närvi - põhjus võib olla, et kõrvalistuv õpilane tuleb tema tsooni, et ta ei saa harjutusest aru, et ei jõua. Väljendus võib olla kas nutus või ka vihapurskes.
Laps saab ise ka aru et reageerib valesti aga reaktsioon tuleb enne. Mida võiks õpetada lapsele, et ta suudaks rahulikum olla....
Saan aru, et laps reageerib teatud olukordadele tugevamalt kui õpetajale klassis kohane tundub. Mida paremini saab laps oma tunnete ja vajadustega kontakti, seda lihtsam on tal õppida oma vajadusi väljendama rahulikult. Selleks, et laps õpiks oma vajaduste ja tunnetega kontakti saama, on kõige tõhusam viis see, kui täiskasvanud kuulavad aktiivselt last ja püüavad ilma igasuguse suunamiseta lapse kogemusest aru saada. Mida rohkem saab laps tunneb, et keegi tema kogemusi ja vajadusi mõistab, seda rohkem ta rahuneb ja hakkab ka ise oma tundeid julgemalt ja rahulikumalt sõnadega väljendama. Aktiivse kuulamise kohta saab lugeda siit: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/
Lisaks võib jälgida ja uurida, kas laps reageerib nii ainult koolis või ka mujal. Kas lapsel on pingeid või ootusi, mis talle üle jõu käivad. Vahel juhtub, et lapsed arvavad, et nad peavad koolis hirmus täiuslikult hakkama saama ja see tekitab nii suure sooritusärevuse, et tegelikult ei suuda laps rahulikult õppida, katsetada, harjutada ja eksida. Eksimine ja ebaõnnestumine peaksid olema loomulikud nii kodus kui ka koolis. Kas lapsel on tekkinud ootus, et koolis peab ainult suurepäraselt toime tulema? Kindlasti tuleks sel juhul liigsed ootusi maha võtta ja julgustada tegema asju omas tempos, isegi kui hinne või hinnang tuleb halvem.
Kui soovite midagi täpsustada, siis vastan hea meelega.
