Tere
Selline mu küsimus ongi nagu pealkirjas. Olen kolme lapse ema, 12 a poiss, 1,8 a poiss ja 2 kuune tüdruk sirguvad peres. Ja no kui siiani arvasin, et selle 12 a teismelisega ainult on probleeme, siis nüüd on ka see 1 aastane täitsa pööraseks muutunud. Muidu on ta pigem selline vaikne ja tagasihoidlik, kui on koos teiste lastega mänguväljakul näiteks või külas. Lasteaias ta ei käi ja niipea ei plaani panna ka. Aga ta on hakanud tohutult palju jonnima, vahel kohe iga väikese asja pärast. Saame aru, et see on tema vanuses normaalne ja laseme tal tühjaks jonnida/nutta. Räägime üldiselt rahulikult aga mina vahel pahandan ka, kui üksi nende kahe pisemaga olen pikalt olnud. Näiteks on tihti magamaminek tohutu tsirkus ja aeganõudev tegevus. Oleme harjunud teda magama panema nii, et oleme tema uinumiseni temaga samas toas, pikutame oma voodis seni kuni tema oma võrevoodis magama jääb. Lõuna ajal aga teinekord võtab see 2 tundi aega. Vahel olen siis välja võtnud voodist ja ei sunni magama, kui tal ei ole und. Samas mõnikord on näha, et on ise nii väsinud aga kuidagi ei taha jääda. Ronib voodist välja, röögib täiest kõrist...ei oska kuidagi seisukohta võtta, et mida siis peaks tegema? Olen suutnud hoida iga päev sama rutiini, et laps teaks, mis järgmisena teda ees ootab. Aga ikka ei mõju. Või siis see, kui ma iga päev räägin, et kassi ei tohi sabast tõmmata, ta ikka läheb ja tõmbab. Ma saan aru, et tema selline jonnakas käitumine tuleb tihti siis, kui tal on kas igav, ta on väsinud või näljane. Aga alati ei ole võimalik neid olukordi ennetada. Kas võib olla, et see on ka väiksema õe pärast nii?
Õe sünd mõjus talle algul väga raskelt. Ta ei olnud mind enam üldse nõus endale lähedalegi laskma, tahtis ainult issiga olla. See kestis umbes kaks nädalat. Siis hakkasin ise püüdma rohkem temaga tegelema, mehel algas siis juba uuesti töö ja saimegi rohkem pojaga omavahel olla. Õnneks pesamuna on rahulik beebi, magab palju ja ka siis, kui ümber on kära.
Praegu poiss kallistab ikka õde ja paitab ja tundub, et väga hoolib temast ja see suur armukadedus on ka nagu kadunud. Aga eks ta siis ilmselt tunneb sisimas midagi, mis võib sellist käitumist põhjustada? Vahel ta tahab beebile haiget ka teha, kui ta juba sellises tujus on, kus hakkab mänguasju loopima ja kohe otsima midagi, mida saaks jälle teha ja teab, et ei tohi.
Ma ei taha üldse temaga pahandada, mul on temast jube kahju sel hetkel, kui ta jonnib sest ma näen, et miski häirib teda aga ta ei oska ju veel rääkida. Ja vahel ma olen nii väsinud ja siis ma pahandangi teda. paar korda olen ka jätnud ta üksi tuppa sest tunnen, et muidu sakutaks teda vms. Paaril korral olen ka pepulaksu andnud. Olgu öeldud, et ma tegelikult absoluutselt ei poolda sellist kasvatusmeetodit, kus saadetakse kuhugi nurka mõtlema või jäetakse üksi või antakse laksu. Miks ma ise siis teen seda? Alati ma pärast nii kohutavalt kahetsen, kallistan last ja palun vabandust. Tunnen, et peaksin äkki mingeid rahusteid võtma sellisel perioodil, kui on eriti raske ja pole kelleltki abi saada? Mehel on selline töö, kus ta peab palju välismaal viibima, õnneks mitte igal kuul, aga sel kuul nt on ekstreemne, olen palju kolme lapsega üksi, sugulasi siin ligidal pole ja sõbrannadel on omal väikesed lapsed või on nad tööinimesed. Õnneks tuleb mu ema appi mulle, kui mees on terve nädala korraga ära. Arvasin, et saan hakkama need korrad, kui ta on paar päeva ära aga no esimese päeva teiseks pooleks on mul juba närv must. Kõige vanem laps ka vahel ikka aitab aga temaga on ka nii palju probleeme, viimasel ajal ma olen lihtsalt end nendest juba välja lülitanud. ta ei viitsi õppida, vahel trennis käia, koolist jääb ka koju sest on väsinud, kuigi kool alles algas....puhtust ei pea, enda hügieeni eest ei hoolitse....see on minu jaoks hetkel liig ja ma lasen tal olla nii nagu ta on. Kardan ainult, et äkki keegi hakkab lõpuks narrima, a la kollaste hammaste pärast? Kodus tema tuba on nagu mõne kodutu tuba, voodi nagu mingi seapesa...kas ma peaksin sekkuma? Mehega oleme üritanud temaga sel teemal rääkida aga ta peab kõike, mida ütleme õiendamiseks.
Sai nüüd kahest lapsest lõpuks ikka räägitud aga üks asi viiib teiseni ja sain vähemalt südamelt kergemaks.
Olete üsna värskelt saanud kolme lapse emaks. Kaks noorimat on väga väikese ja suhteliselt keerulise vanusevahega. Olete oma 1,8-aastasega hädas, sest vahel ta ei kuuletu. Kirjutate ka, et olete lastega palju üksi ning see on väsitav. Soovite teada, mida teha oma 1,8-aastase aitamiseks ja ka 12-aastase mõjutamiseks.
Saan teie kirjast aru, et tegelikult olete üsna väsinud ja teie „tass“ on ilmselt tihti täitsa tühi. Sünnitusest ei ole sugugi mitte kaua aega möödas ja seetõttu peate ka endale andma aega nii taastumiseks kui ka kohanemiseks. Nagu isegi välja tõite, on vihastumiste ja laksu andmiste taga just nimelt väsimus ja ehk ka rahulolematus. Rahustid siin ei aita. Pigem tuleb leida endale aega, kus saate olla hetke üksi või siis beebiga ja teha neid asju, mida te ise soovite. Iga lapsevanem peab regulaarselt lastest „puhkama“, et oma jõuvarusid koguda. Kui puhkusevõlg läheb väga suureks, siis on taastumiseks ka pikemat aega vaja ja jõuvarud jooksevad rutem tühjaks (näiteks lastega üksi olemise esimese päeva teiseks pooleks).
Ütlete, et ema käib teil abiks, kui mees pikemalt ära on. Katsuge siis leida aega puhkamiseks. Teine võimalus on otsida lapsehoidja, kes tunniks või paariks tuleks teie 1,8-aastasega tegelema või läheks temaga parki mängima, et saaksite hinge tõmmata või beebiga olla. Kui teie jõud saab otsa, siis te ei saa enam vanemaks olemist nautida, kannatlik olla ja probleemseid olukordi loovalt lahendada. Lapse nutule ja jonnile on oluline rahulikult reageerida. Seda tehes saab laps aru, et need tunded käivad elu juurde ja ta õpib nendega tasapisi toime tulema. Väsinuna on aga väga raske vanemal rahulikuks jääda ja seda õppetundi lapsele anda.
2-aastane võib olla väga väsitav. See on kiire arengu aeg. Ta hakkab järjest enam iseseisvuma ja piire kompama. Samas on tema eneseväljendusoskused piiratud. Sellest ka tujumuutused, rahutus, viha. Jonnakus võib tõesti tekkida ka näljast, väsimusest ja igavusest. Pole veel kohanud vanemat, kes suudaks neid olukordi alati ennetada. On juba suur asi, kui te neid seoseid näete ja saate neid vajadusi rahuldada. Nälja vastu aitab söök, väsimuse vastu uni või lihtsalt mõni rahulik tegevus ja emme kaisus olemine. Igavuse vastu võitlemiseks võite teha hädaabi mänguasjade kasti. Pange kasti või vana kohvri sisse mänguasju või muid huvitavaid esemeid, millega laps mängida võib. Kohver pange peitu. Kui näete, et laps viriseb igavusest, siis võtke sealt mõni asi või ka terve kast või kohver lapsele uurimiseks. Pärast pange jälle asjad peitu.
1,8-aastasega on minu kogemuse põhjal võimalik läbi rääkida ja seda päris edukalt. Selles vanuses laps saab uskumatult palju aru nii kõnest, kui ka maailma asjadest. Eelduseks on aga lapse esmaste vajaduste rahuldatus. Kehtestamiseks sobivad mina-sõnumid, sest laps saab lihtsast kõnest väga hästi aru ja kui temaga siiralt rääkida, siis see läheb talle ka korda. Öelge, kuidas tema käitumine teile mõjub. Näiteks: „Ma olen väga väsinud ja tahan ka puhata. Ma ei saa, kui sa voodist välja tuled ja ma su sinna tagasi pean viima. Ma olen nii väsinud ja kurb“ või „Kui sa beebile haiget teed, siis kulub mul palju aega tema rahustamiseks ja ma ei saa sinuga mängida. Mul on sellest kahju“. Enamasti tuleb seda mitu korda öelda ja ka tundeid juurde näidata. Kui aga sõnum ei toimi, siis võib oletada, et mõni tema käitumise taga olev vajadus on ikkagi suur.
Väsimuse, nälja, igavuse ja kõigi muude tunnete puhul kasutage aktiivset kuulamist. Peegeldage tagasi tema tundeid ja käitumist, sest see aitab tal mõista, mis temaga toimub ja ennast peagi ise väljendama hakata. Näiteks: „Sa oled nii väsinud, et nutt tuleb peale“ või „sa tahad emme kaissu. Tule istu siia, teeme ühe suure kalli. Sa oled täitsa kurb“, „Sa tahaksid ka minu süles olla, nagu beebi“).
Väikelapse puhul käib kehtestamise juurde ka keskkonna kohandamine. Proovige korraldada nii, et ta beebi juurde ei pääsekski ilma kõrvalise abita. Näiteks kui teil on beebi jaoks lamamistool, siis võite selle panna mõne suurema laua peale enda lähedusse. Muidugi tuleb hästi palju ka näidata, kuidas beebiga käituda ja pai teha. Eks väikelastega peres peab vanematel silmi jaguma nii ette kui ka taha.
Nagu isegi täheldasite, siis 1, 8-aastase käitumise mõistmiseks tuleb arvestada sedagi, et alles kaks kuud tagasi oli ta pere pesamuna ja emme oli talle kõige lähem ning kogu aeg olemas. Nüüd aga on beebi, kes temaga tegelikult konkureerib. Lapse sünd on suur muutus kogu perele. 2-aastane võibki reageerida beebi suhtes ambivalentselt käitudes – kord olla hell ja siis jälle salamisi haiget teha. Ta katsetab ka beebiga olles piire.
Beebi sünniga kohanemine võib nii väiksel lapsel võtta aega rohkem kui kaks kuud. Isegi pool aastat või rohkemgi. See on vanematele raske aeg, mis tuleb lihtsalt üle elada. On hea, et olete leidnud aega temaga koos olla. Kasutage ühisteks tegemisteks just neid hetki, kui beebi magab.
Päevaune häiritus võib tulla nii vanusest kui ka beebi sünnist. Kui laps on voodist tulles viril või suisa väga nutune, siis ta ilmselt ikkagi vajab päevaund. Samuti, kui ta päeval ei maga, aga päeva teises pooles on halvas tujus, siis on päevauni ikkagi vajalik. Proovige tema magama saamiseks erinevaid nippe. Näiteks avastasin mina ühe oma lapsega, et peale beebi sündi vajas temagi beebi moodi kaisus äiutamist. Piisas, kui seda natuke teha ja juba ta rahunes ning ronis ise oma voodisse. Võite proovida ka teda veidi varem magama panna. Ehk on ta liialt väsinud ja ei saa seetõttu uinuda. Kui ta ikka välja ronib, siis viige ta järjepidevalt ja rahulikult voodisse tagasi ning öelge, et on magamise aeg. Sekka ka mina-sõnumeid ja aktiivset kuulamist, millest eespool juttu oli.
Ütlete ka, et 12- aastane ei pea puhtusest kinni ega hoia tuba korras. Ilmselt oletegi hetkel liialt väsinud, et sellega tegeleda. Kui olete veidi kosunud, siis püüdke teda ka aktiivselt kuulata, mitte sõnu peale lugeda, kuidas ta koristama või pesema peaks. Usun, et temalegi on peremuutus mõjunud. Võib ka olla, et temagi tahab kaisutamist. Alles peale kuulamist võite mina-keeles öelda, kuidas teid tema pesematus ja toa seisukord häirivad.
