Tere. Mureke on siis järgmine. Minu peagi 10.a saav neiuke on viimasel ajal suht närviline ja võtab kõike väga hinge. Peres elab veel aastane laps ja elukaaslane kes pole tüdruku päris isa ja ta teab seda. Naad saavad kasuisaga ilusti läbi. Asi on selles et neiuke viimasel ajal karjub meie peale kui talle midagi ei meeldi,hakkab nutma iga asja peale kui talle natuke häält tõsta,koduseid toimetusi ta teha ei taha,vahest isegi käratab et ta ei taha seda vinguvat vennat, ei räägi ta eriti mis teda vaevab ja muret teeb. Ma enam ei oska kuidagi olla ja kuidas suhelda ...valus on näha kuidas ta iga asja peale närvi läheb ja karjub kui midagi teha palud.Ma ei tea kohe...
Viimasel ajal käitub teie pea kümneseks saav tütar teile arusaamatult ja vastuvõetamatult. Laps on väga tundlik, nutab ja ka karjub, kui on pettunud. Ei talu survestamist ning on muutunud kinniseks.
Tekkinud muutused võivad olla tingitud murdeea algusest. Murdeiga algab tänapäeval aina varem – paarikümne aasta eest algas murdeiga keskmiselt kaks aastat hiljem, praegusaegsed 10-12 aastased käituvad juba kui teismelised.
Teie tütar on vanuseliselt eelpuberteetis, mis algab vanuses 9-12 aastat, isegi algkooli viimastes klassides. Laps muutub tundlikuks ja hakkab end enam teadvustama. Võib olla mõtlik, enesesse süüvinud, häbelik ja haavatav. Teisalt võivad tunded üle keeda, nähvatakse, karjutakse- emotsioone ei kontrollita. Hakatakse võrdlema end eakaaslastega ja lapsed võivad tunda end häirivalt teistsugustena. Lapsi võib ebakindlaks muuta kõhnus, liigne pikkus, lühike kasv jne. Põhjustavad selle aga hormonaalsed muutused lapse organismis ning neile vastu võidelda pole vajadust ega võimalust- laps on jõudnud lihtsalt uude eluetappi.
Küsite, et kuidas suhelda taolise lapsega- ennekõike vajab murdeealine laps rahulikke ja oma tunnetega toimetulevaid vanemaid. Mõistlikud ja toetavad vanemad, kes teavad teismeea iseärasusi, võtavad ka muutusi lapses rahulikumalt ning see omakorda vähendab lapse enda pingeid- tema jaoks on emotsionaalsed ja füüsilised muutused sageli väga hirmutavad ja segadusttekitavad.
Parim võimalus eelteismeline endaga koostööle saada on vältida temaga pahandamist, näägutamist, moraalilugemist, pidevat meeldetuletamist, karistamisega ähvardamist ja karistamist üldse. Pigem kaasata ta ise reeglite loomisse, koduste kohustuste kokkuleppimisse. Tütrele tuleb selgelt väljendada, - et jah, oleme olnud segaduses sinu muutunud käitumisest, aga sa oled meile kallis, me soovime sinuga häid suhteid ja selleks tahame kutsuda sind üheskoos seda olukorda lahendama - nii et sina jääksid rahule lahendus(t)ega, ja meie isaga ka.
Kui olete käinud Gordoni perekoolis, ehk lapsevanemate suhtlustreeningul - siis teate, et väga tõhus on võitja-võitja probleemilahendusmeetod. Vaadake:http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/ Asja paneb tööle see, et kui lapsed saavad ise osaleda lahenduste väljapakkumisel, siis on suurem lootus, et nad need ka ellu viivad. Meile kellelegi ei meeldi teha asju käsu korras.
Võiksite mõelda ka sellele, kuidas pakkuda lapsele piisavalt tähelepanu, mida ta vajab (arvata on, et beebi sünniga perre liikus vanemate tähelepanu fookus tütrelt ära) - üheks võimaluseks on nn. sina-mina aeg, ehk kord nädalas võtate kahekesi koos tütrega midagi vahvat ette- midagi, mis meeldib teile mõlemale (kino, jalutuskäik, kohvikus jäätist söömas jne. jne.)- ja mis annab lapsele sõnumi, et ta on endiselt eriline ja armastatud. Samuti võiks teie abikaasa leida võimalusi sina-mina ajaks ja ühisteks tegevusteks teie tütrega, et veelgi kinnistada head läbisaamist.
Loodan, et leiate oma peres koos abikaasaga oma eelteismelise tütrega siiski ühise keele- sest armastuse ja austuse keel on alati edukam kui karistused, mis vaid lõhuvad teie ja lapse vahelist suhet ja usaldust.
Lisan siia lingi perekeskuse uudiskirjast, kevad, 2013- milles artiklid just murdeea kohta. Vaadake: http://www.sinamina.ee/ee/uudiskiri/?year=2013&month=3
