Mul on selline mure oma peagi 3 aastaseks saava pojaga, kui ta ei saa mida ta tahab või kui ta vihastab millegi peale, solvub või vaidleb minu või teiste pereliikmetega, siis ta lööb ennast rusikaga vastu pead. Tihti lööb ta end rusikaga mitu korda ja mulle tundub et ta lööb ka end vahel päris tugevasti. Olen üritanud toimida nõnda, et kui ta hakkab end lööma, siis ma küsin ta käest kalli, alguses ta keeldub aga mõne korra pärast küsimist siiski nõustub kalliga ja rohkem ennast ei löö. Tihti annan ma ise ka järgi tema tahtmisele, et ta ennast enam ei lööks. Aga siiski seda löömist esineb üsnagi tihti, tundub nagu ta ei oskaks ennast teistmoodi väljendada või teistmoodi oma meelepaha välja näidata, aga kuidas oleks võimalik teha nii, et seda löömist enam ei esineks?
Minu poja puhul on tegemist muidu väga aktiivse ja rõõmsa lapsega, kes on väga seltsiv ja hoolitsev, kuid siiski ka omajagu kangekaelne ja põikpäine. Kas mul peaks olema põhjust muretsemiseks, sellepärast et ta ennast nõnda lööb?
Või kas tegemist võib olla kasvuraskuste või millegi taolisega?
Ette tänades
Kersti
Kirjutate, et teie poeg, kui on ärritunud, lööb end tihti rusikaga vastu pead. Olete arvamusel,et sellisest löömisest on saanud teatud eneseväljendamise viis. Küsite ka, kas peaksite muretsema.
Olen teiega pigem nõus, et tegemist võib olla kasvuraskusega. Võib olla on juhtunud, et laps on mingisugust löömist pealt näinud. Seda tuleb paraku ikka ette, et lapsed üksteist löövad. Löömine ei ole lapse jaoks sama tähendusega, mis lapsevanema jaoks. Sellega seonduv halb saab mõistetavaks siiski aja jooksul ja tänu lapsevanema selgitustööle. Enne seda on aga löömine tõepoolest üks eneseväljenduse viise. Üldiselt ei peaks te muretsema, kuid saaksite siiski oma last aidata tema tunnete peegeldamisega. Kui laps on ärritunud, siis üsna tõenäoliselt teate te põhjust ja üsna tõenäoliselt oskate lapse tunnetele ka nime pakkuda. Näiteks, kui poeg soovib midagi saada, mida te olete otsustanud talle mitte lubada ja laps end jälle lööma hakkab, siis võtke tema käest kinni ja öelge rahulikult, kindlalt, aga mõistvalt, mõnikord ka küsivalt: sa oled kurb, sest praegu ei ole kommi söömise aeg/ sa oled pahane, et sa ei saa just seda mänguasja/ sa oled solvunud, sest sa tahtsid ka emme süles olla nagu väikevendki vms. Nii harjutate last oma seisunditele nime andma ja laps saab teise väljendusviisi. Võib olla areneb sellisest tunnete peegeldamisest ka vestlus ja saate lapse mõtete kohta rohkem informatsiooni. Kui rahunete ise selle vastu pead löömise osas, siis saate kindlalt seda ka lapsele öelda: Kui sa nii ennast lööd, siis mind hirmutab, et sa saad haiget. Palun ära löö end. Tõenäoliselt möödub selline eneselöömise periood peagi.
