Tere. Minu mure selline, et 9 aastane laps pidevalt venitab oma suud. Seda siis selliselt, nagu haigutaks (venitab suu nii suureks, kui saab). Iga natukese aja tagant teeb ta nii ja seda ise tähele panemta. Laps ütleb, et tal on hea tunne suunurkades, kui seda teeb.
Asi on kestnud juba nii pea pool aastat. Ei oska kuidagi sellest lahti saada. Olen proovinud seda nii heaga kui halvaga, aga ei aita miskit. Leppisime ka kokku, et sõbrannad näevad seda, siis ütlevad, ei tohi, aga see ei aidanud. Olen palunud, et ta oleks terve päeva toas minuga, et siis ma hoian pilku peal ja kutsn teda korrale, aga siis samuti igal võimalusel teeb seda krimmassi.
Kuidas peaks sellisest halvast kombest vabanema või kuhu poole pöörduma? Ehk oskab keegi aidata, soovitada midagi.
'Ette tänades, Kaili
Olete mures oma lapse tahtmatute näogrimasside pärast. Olukorda, mis on kestnud pool aastat ning mida laps ei kontrolli, olete proovinud muuta korralekutsumise ning teiste täiskasvanute poolse keelamisega.
Kirjelduste järgi esinevad teie lapsel tikid. Tikid on vastutahtelised (kiired, tahtmatud, korduvad) liigutused, mis enamasti on funktsionaalsed, s.t. nende esinemisel pole leitud aju orgaanilist kahjustust. Lastel esinevad tikid väga sageli, enamasti on nad healoomulised, s.t. kaovad lapse kasvades. Täpsed mehhanismid pole teada. Enamikul juhtudest on need tingitud lapse kiirest arengust, samuti mõjutavad nende esinemist psühholoogiliselt rasked katsumused ja stressirohke eluperiood.
Võite mõelda, kas teie peres on olnud viimase aasta jooksul keerulisi aegu (kas vanematel paarisuhtes, stress tööga, tervisega, sugulastega jne.), või lapse koolielus, sõprussuhetes. Vanemate pinged, niisama kui lapse enda mured võivadki väljenduda tikkides.
Stress mõjutab lapsi suuresti, seepärast võib tikkide puhul saada leevendust ka korrapärasest režiimist (uni, toit, liikumine jne.).
Tungivalt soovitatatakse arstide sõnul seda teemat mitte lapse kuuldes arutada ega tema tähelepanu sellele juhtida stiilis, et näe, jälle köhatasid, tegid grimasse või pilgutasid silmi!
Seda seetõttu, et vanemaid häirivast tikist rääkimine ja sellele tähelepanu juhtimine hoiab lapse jaoks teema üleval ja ta hakkab seeläbi arvama, et tal on tõsine probleem. See võib langetada lapse enesehinnangut ja põhjustada pikas perspektiivis depressiooni.
Seega ei aita lapsega pahandamine ja teiepoolne kontrollimine- ta lihtsalt ei suuda suuliigutusi kontrollida ja pigem võimendab negatiivne tähelepanu tikkide esinemist veelgi.
Mida teha - olge vanemana rahulik, toetav. Tegelege oma hirmudega, näiteks konsulteerige individuaalselt oma laste- või perearstiga sellel teemal. Mõelge oma pereelule ja võimalusel muutke/tegelege pinget tekitanud asjaoludega.
Proovige lapse tikkidele mitte tähelepanu pöörata. See normaliseerib olukorda ja võimalik, et aitab kaasa lapse tikkide vähenemisele.
Tundke rõõmu oma lapsest, tegelege meeldivate asjadega, looge võimalikult pingevaba kodune õhkkond - enamasti on tikid healoomuline ja iseparanev protsess.
