Ei teagi kust alustada. Ilmselt sellest, et poeg sündis epiduraali ja vaakumiga. Beebina oli rahutu, keha oli pidevalt pinges, nuttis, ei söönud hästi, ei maganud. Oli väheseid hetki, kus laps oli rõõmus ja ei nutnud. Magama panin last kaua. Lasteaeda minek oli 2 aastaselt raske ning siiamaani on hommikuti teda raske sinna saada. Nutab ja tahab olla emaga. Lasteaias pidavat laps nüüd rahulik olema ja naljalt teistele liiga ei tee. Kuid praegu suvel kui puhkame algab kõik jälle uuesti. Lisaks oma lapsele hoan suvel ka oma kahte õde ( 4a ja 7a). Nendega porbleeme pole kuid aru on saada, et mu enda laps on armukade - ei soovi nendega mängida, ütleb, et nad pole ta sõbrad (või siis karjub seda), lööb neid, tõukab ja pidevalt röögib. 4a õde on muidu rahulik, kuid temalt on kerge välja saada nuttu ja kisa - seda oskab mu enda poeg väga hästi ja vahel on tunne, et seda ta just soovibki. Minu ütlemistest, nurka panemistest kasu pole. Ta küll pärast pikki vestlusi palub vabandust, kuid tundub, et ta ei võta seda tõsiselt. Läheb 5 minutit mööda ning kordub sama agressiivne käitumine. Ma lihtsalt enam ei jaksa. Lapse isa läks meie juurest ära kuu tagasi. Alguses oli poeg nagu rahulikum - eks me isaga ka nääklesime, kuid ei olnud kunagi agressiivsed teineteise vastu ega karjunud lapse ees. Lapsel on praegu raske, sest mina olen õnnetu ning tema ei saa aru mis toimub. Olen tegelikult algusest peale arvanud, et meie laps on eriline ja vajame tema kasvatamisel tegelikult abi väljastpoolt, sest mida me ka ei ütleks või teeks ta käitub ikka ettearvamatult - röögib kui midagi ei meeldi, vaidleb kuni jääb tema arvamus peale, lööb kui heaks arvab, kisub juustest või hammustab. Ma lihtsalt enam ei tea mida teha. Arvan, et ta on väsinud ning vajaks võibolla aega, kus saaksime temaga lihtsalt kahekesi olla või vajab ta seda, et isa meie juures oleks? Eile kui nad kokku said, siis läks poeg paanikasse kui isa ära läks. Karjus talle "issi sa pead minu ja emmega olema, sa ei tohi ära minna". Nuttis paaniliselt ning tahtis talle auto tee peale järele joosta. Hoidsin teda siis kinni ning ta peksis mind selle eest nii kõvasti kui vähegi jaksas. Kui me aga kahekesi oleme, siis suudab ta end hästi üleval pidada. Saame asjad selgeks räägitud ning mingit agressiivset käitumist pole. Kas laps võib olla väsinud pidevalt teiste lastega koos olemisest? KAs ta vajab psühhiaatrilist abi ja mis see olla võiks sellisel juhul? Kas kõik see võib olla sünnitrauma tagajärg? Ma palun abi, lähen lihtsalt varsti hulluks oma murega üksi olles...
Peagi nelja-aastaseks saava pojaga on teil keeruline olnud tema sünnist alates - laps on olnud nutune, rahutu ning komplitseeritud sünnituse tõttu lihaspingete ja uneprobleemidega; lisandunud on agressiivne (lööb, hammustab) ja trotslik käitumine (tema tahtmine peab peale jääma) vanemate ja teiste laste vastu.
Oma kirjas esitate mitmeid küsimusi, millest poja taoline käitumine võib tingitud olla? Kahjuks ei oska siinkirjutaja teile ammendavat ja ainuõiget vastust anda, - küll saan tuua välja mõned arengulised aspektid, mis võiksid lapse mõistmisel abiks olla; mõned käitumisviisid, mida vanemana saate kasutada ning ka mõned kontaktid, kuhu võiksite pöörduda, et saada selgem ülevaade ja spetsialistide seisukohad lapse eripäradest.
Väikelastel vanuses 2,5-4 aastat on kätte jõudnud arenguliselt mina-arengu oluline etapp, mil jonn on iseseisvumise, minatunnetuse tekkimise sümptom - laps suudab juba paljut, paljuga aga veel toime ei tule ja see tekitab temas frustratsiooni. Oma vajadusi ei osata veel ise adekvaatselt väljendada/mõista/täita/lahendada ja samas proovitakse oma mina võimu- ennast kehtestada. Sageli väljendubki see jonnis või trotslikus/ebakohases käitumises. Hea on teada, et jonn ei ole kunagi suunatud vanemate vastu! See on tegelikult lapse varjatud sõnum: "Mul on mingi mure ja ma ei oska sellega toime tulla. Palun aita mind!"
Seega vajab nuttev laps mõistmist (mitte hukkamaõistmist) ja vanemana saate seda pakkuda rahulikuks jäädes, kõrval olles. Kui lapse jonn ka teie emotsioone mõjutab, väljendage ka oma tundeid - samas ikkagi olemas olles ja mitte ära lagunedes, riieldes või lapse nõudmistele järele andes. Lubage lapsel nutta- nutt on sageli parim pingemaandaja! Kui laps on nutnud end tühjaks ja ta kõrval on mõistev end kindlaks jääv lapsevanem- on see parim, mida oma põnnile pakkuda saate! See on sõnum, et tunded ( ka vihased, kurvad, pettunud jne.) on aktsepteeritavad ja mööduvad, ema on minuga ka siis, kui tunnen end väga halvasti, ta armastab mind sellisena, nagu olen. Tasapisi õpib sellisel moel toetatud laps ka ise oma emotsioone paremini mõistma ning aegamööda väheneb vajadus "jonnida". Lisaks on äärmiselt oluline, kuidas vanem ennast väljendab olukordades, kus lapse käitumine ei ole talle vastuvõetav, abiks on siin suhtlemisoskused. Vanemana tunneme end kindlalt ja reageerime rahulikumalt, kui teame, mil moel käsitleda konflikte või kuidas aidata mures last. Vaadake: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/
Lisan siia ka paar raamatut, mida saate huvi korral nutust/jonnist lugeda: Teusen, G. „Jonniiga. Abiks lapsevanemaile sel raskel ajal“, Kunst, 2000; Solter, A.J., „Nutt ja jonnihood. Kuidas aidata lapsel oma tunnetega toime tulla“, Väike Vanker 2007, 2012.
Kirjutate, et vaid kuu aega tagasi lõppes kooselu teie mehe ja lapse isaga, võimalik, et teie emotsionaalsed pinged ja mõistetavalt halb enesetunne võimendavad praegusel ajahetkel ka lapse ebakohast käitumist. Vanematevahelised pinged, lahkuminekuga kaasnev segadus lapses - kõik need võivad vallandada lapses stressireaktsioonid. Seega pole midagi imelikku, et ta tahab teid vaid endale hoida ning on väikeste sugulaste vastu armukade ja käitub riiakalt- mis aga ei tähenda, et seda tuleks aktsepteerida (mõista küll!)- olukorda lahendada ikka rääkides ja selgitades.
Abiks võib olla (ja armukadedust vähendada, kuna armukadedus on seotud ebakindlusega), kui kinnitate nii sõnadega, kui tegudega, et te armastate oma poega ja seda igapäevaselt. Armastust ei saa kunagi liiga palju olla! Tunnustage lapse saavutusi, käitumist, olemust (mis kõik temas teid rõõmustab)- kus iganes saate selle välja tuua; leidke igapäevaselt pool tundi vaid lapsega tegelemiseks (ja siis teete koos midagi toredat, mis lapsele meeldib).
Et seda kõike oma lapsele pakkuda, on äärmiselt oluline, et saaksite tegeleda ka iseenda vaimse tasakaalu taastamisega, iseenda aitamisega. Võimalusel otsige julgelt abi ka spetsialistidelt- alustage kasvõi perearstist. Tuge saaksid teile pakkuda ka psühholoog või psühhoterapeut.
Tegelege asjadega, mis pakuvad teile rõõmu, suhelge inimestega, tegelege hobidega, puhake, hoolitsege oma vajaduste eest- ühesõnaga "täitke oma tassi". See on oluline just seetõttu, et kui teie emotsionaalne seisund on hea, alles siis saate olla piisavalt hea ema oma väikesele pojale.
Kui tunnete, et soovite oma lapsele psühhiaatrilist abi, vaadake infoks: http://www.lastehaigla.ee/vaikelaste-psuhhiaatriaosakond/
Tallinnas saab tasuta psühholoogilist nõustamist Tallinna Perelkeskuses: http://www.pk.ee; kui olete lõuna -Eestist, saate abi Tartu Nõustamis- ja Kriisiabikeskusest:http://tnk.tartu.ee/index.html
