9-aastase poisiga on mitu mure, mis seotud kõik rahaga.
Usun, et laps on olnud hoitud ja armastatud. 2,5 aastat tagasi sündis perre ka teine laps ning tahtmatult tuleb aega jagada, kindlasti ei ole enam vanem laps nii palju tähelepanu saanud.
Laps saab taskuraha, aga tavaliselt kulutab selle ära kiiresti. Lisaraha saab siis, kui läheb kinno, üritusele või tahab mõnd konkreetset ostu sooritada (ja meie selle heaks kiidame), tihti saab raha ka vanavanematelt (tähtpäevad, veerandi lõpp , kooliaasta algus jne, nad ostavad ka maiustusi ja kui koos poes käivad, siis lasevad vahel valida, mida laps tahab- näiteks 3 suurt šokolaadi ). Tundub, et raha on piisavalt, aga seda hoida on tal väga raske. Kogu olemasoleva raha kulutab ruttu ära (1-2 päeva), ei ole vahet, kas tegu on 3 eur või 30 euriga. Ostab : näkse, magusat, limpsi, vahel mänguasja, uue DVD. Väiksemad summad kuluvad eelkõige magusa peale ( magusapuudus olla ei tohiks, sest ostame seda koju ise üpris tihti, samuti alati olemas puuviljad jms).
Umbes pool aastat on probleeme raha võtmisega kodust. Laps on võtnud riiulil vedelevaid münte (oleme vahel need sinna taskust pannud). Küsimise peale on valetanud, et tema ei tea, kus need on. Hiljem on välja tulnud, et siiski võttis ja tunnistab üles. Miks ta nii teeb - vastab, et ei taha riielda saada ja kui ta oleks küsinud, poleks ma niikuinii lubanud võtta. Olen talle korduvalt selgitanud, et valetamine ja varjamine on lubamatu ja alati tuleb rääkida ka valusat tõtt ning et tüli valetamisest on alati suurem kui ausalt rääkimine. Lubab, et enam ei valeta ja ilma küsimata ei võta. Aga ikka on võtnud.
Shokeeriv oli info ühelt klassikaaslase emalt, et meie laps võttis tema lapse kotist koolis raha. Minu laps tunnistas selle üles, meil oli väga kurb ja tõsine jutuajamine läbi pisarate . Ta oli võtnud kahel korral 30 senti, et koolis saiakest osta (aegajalt on tal endal ka koolis raha kaasas, aga see saab lihtsalt korraga ja ruttu otsa). Poiss palus vabandust klassikaaslaselt, viis raha tagasi ja lubas, et iial enam nii ei tee.
Minul on aga väga raske uskuda, usaldus on kadunud. Kui täna lapse rahakotis 3 euri nägin, siis arvasin kohe, et see on kodust kuskilt võetud. Küsisin ja uurisin ka, aga laps ütleb, et ei ole kuskilt võtnud ning on selle kõrvale pannud , et õue minnes poistega midagi head osta. Mul on seda väga raske uskuda (sest raha kogumine on talle väga raske) ja mõtlen juba, et ehk võttis selle minu rahakotist.
Olen siit lugenud vanemaid teemasid varguste kohta ning tean , et lapsed vajavad tähelepanu, tunnustust ja aega. Ma olen püüdnud seda teadlikult rohkem leida ja võtta, ka kahekesi olemiseks aega. Vaatamata sellele on mul mitu küsimust, mida ei oska lahendada ja ootan väga abi
1) Kuidas anda lapsele taskuraha meie olukorras: kas iga kuu, iga nädal või ka nädalaraha teha väiksemateks osadeks?
2) Kas vanem peab teadma ja kontrollima, mida laps oma taskurahaga teeb?
3) Kas riiulil vedelevad mündid tuleks ära panna, sest need ahvatlevad last või just peaks need seal olema, et laps õpiks neid mitte võtma?
4) Kui on kahtlus, et on raha võetud, aga miski ei kinnita seda, siis kuidas käituda? Minu jaoks on kaks väga ebameeldivat asja : see kui kahtlustan teda, aga ta pole midagi teinud. Ning ka see, kui ta on raha võtnud ning see ei tule välja ja ta arvab, et nii ongi võimalik tegutseda.
Ja kui selgub, et raha on siiski võetud, mida teha?
5)Kui käime lapsega kuskil üritusel, väljasõitudel , siis alati tahab ta, et ostaksime talle ka ninni-nänni (meened, õhupallid - ühesõnaga asjad, mis meile tunduvad mitte olulised). Kas piisab kokkuleppest , et seekord ostame ühe asja , või ei tohiks lapse soovidele järgi anda?
6) Kas lapse premeerimine rahaga ja asjade ostmine vanavanemate poolt on teema, kuhu meie sekkuma ei peaks?
Ma väga loodan, et pole oma murega hiljaks jäänud ning saame tagasi olukorda, kus polnud valesid ja varjamisi.
Saan aru, et peamine probleem on selles, et te olete kaotanud usalduse oma poja suhtes. Ta on teile korduvalt valetanud ja nüüd on teil raske teda uskuda ja usaldada. Olete mures selle pärast, kuidas ta rahaga ümber käib – kulutab kiiresti ja peamiselt maiustuste peale. Eriliselt häirib teid see, et poeg on korduvalt võtnud küsimata raha, mis ei kuulu talle. Te olete sel teemal juba piisavalt mõtisklenud, teiste mõtteid ka siit keskkonnast lugenud ja püüdnud teadlikult leida aega, et olla koos lapsega ning anda talle tunnustust ja tähelepanu. Lugesin küsimusi, mis teil on tekkinud ja katsun neile vastata.
Alustan üldisemast teemast - vastutus. Teie laps on 9-aastane ja muutub aina iseseisvamaks. Saan aru, et ka teie soov on, et ta oleks vastutustundlik. Selleks, et lapses toetada vastutustunde arenemist, tuleb võimaldada lapsel teha oma eale sobivaid otsuseid ja kanda vastutust nende otsuste eest. Vahel võib varastamise põhjuseks olla muude põhjuste kõrval ka see, et lapsel on vajadus ise otsustada, kuid ta ei saa teha seda piisavalt palju. Ka varastamine on ju omamoodi iseseisev otsus. Väga hea, et olete lasknud tal ise tagajärgedega tegeleda. Kirjast sain aru, et olete lasknud poisil raha klassikaaslasele tagasi viia ja vabandada. Mida vähem te seda probleemi enda omana võtate, seda rohke kogeb vastutust laps ise. On loomulik, kui kogete ehmatust, häbi, viha, lootusetust, süüd, hirmu ja muid tundeid, kui avastate, et teie laps on käitunud teie väärtushinnangutele vastupidiselt. Teis võib tekkida abitus, kui näete, et teie jutust ei ole abi ja laps jätkab ebasobivat käitumist. Oluline on näidata lapsele selgelt oma väärtusi, aidata tal heastada teistele tekitatud kahju ning anda lapsele aega arenemiseks. Areng vajab alati aega. Mida vähem suudate lapse käitumist isiklikult võtta, seda parem. Varastamine ei tähenda, et teie olete vanemana midagi valesti teinud. Kasvamise käigus juhtub lastega erinevaid nö kummalisi asju.
Mõni sõna ka usaldusest. Ütlete, et olete kaotanud usalduse. Kui mõelda, et usaldus on see, kui te usute, et teine teeb endast antud hetkel parima, kas teil on siis kergem usaldust taasleida? Lapse arengule on väga oluline, et vanemad oleksid need inimesed siin maailmas, kes usuksid kindlalt temasse. Lapsed ei ole oma arengult veel küpsed ja seega pole vaja neilt oodata ka küpset käitumist. Piisab, kui täiskasvanud näitavad selgelt piire, tagavad piisava turvalisuse ja usaldavad, et lapsed teevad parima, mida nad just sel hetkel suudavad. Oluline on leida endas usk, et lapsed arenevad ühel päeval küpseteks ja vastutustundlikeks täiskasvanuteks. Alati ei peagi teadma, miks laps ebasobivalt käitub – põhjusi on alati mitmeid. Oluline on hoida suhet lähedase ja võimalikult soojana, leida jätkuvalt lapses just talle omaseid tugevaid külgi ja erilisi võimeid ning näha jõupingutusi. Seega iga vanema suur väljakutse on jätkuvalt valida usaldada oma last, et ta teeb parima, mida ta hetkel suudab ja et ühel päeval on temaga kõik kõige parimal viisil. Hirmudest usalduse ja armastuse juurde tulemine on iga vanema väljakutse.
Nüüd vastuste juurde.
1) Kui olete otsustanud, kui palju peate mõistlikuks ja võimalikuks lapsele taskuraha anda, siis võiksite koos lapsega arutada ja lasta temal otsustada, kui tihti on tema arvates hea taskuraha saada. Võite teha ühe otsuse ja siis poiss proovib, kuidas see otsus toimib, ning kui see ei tundu hea, siis arutate uuesti ja poiss võib teha järgmine kord ehk uue otsuse. Oluline on, et otsus sünniks peale kõikide osapoolte vajaduste kuulamist (võite lugeda konflikti lahendamise kohta siit: sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/). Kui laps tahab saada kogu kuu raha korraga ja see saab näiteks varem otsa, siis on oluline, et keegi ei kritiseeriks lapse käitumist ja laps saaks ise kogeda tagajärgi ning otsustada, mida ja kas ta muuta tahab. Vastutustunne areneb paremini, kui vanemad kuulavad aktiivselt lapse mõtteid ja tundeid ilma omapoolseid hinnanguid andmata. Laps õpib oma kogemustest, kui vanemad seda sõbralikult võimaldavad.
2) Kui annate taskuraha, ilma otsese eesmärgita, siis on väga oluline, et laps saakski ise otsustada, millele ta oma raha kulutab. On loomulik, et paljud lapsed teevad täiskasvanute arvates ebamõistlikke valikuid. Väga tähtis on valiku tegemise võimalus, küll mõistlikkus ka tasapisi areneb. Loomulikult tasub jälgida elementaarset turvalisust ja sellest vajadusel rääkida.
3) Riiulil olevatest müntidest võite lapsega koos rääkida. Ta on ju öelnud, et ta ei taha varastada ja võite küsida, kas tal oleks lihtsam, kui lähiajal mündid ei vedele riiulitel või tahab ta ka ise ennast proovile panna ja vaadata, kas suudab juba mitte võtta.
4) Oluline on, et te ise hoiate silma peal oma rahal. Kui on tõesti puudu, siis ütlete on puudu ja küsite kas tema teab sellest midagi. Pole vaja kahtlustada, kui tõendeid pole. Kui aga teate, et tema võttis, siis öelge seda otse ja öelge, et teile ei sobi nii. Võite koos arutada, mida siis teha. Selgitage lapsele, kuidas teid konkreetselt mõjutab see, kui keegi teie rahakotist raha võtab. Mis tunde see tekitab? Usaldage, et laps hakkab teid tasapisi mõistma, ta küpseb iga päevaga mõistlikumaks ning leiab mõistlikumad viisid nii oma pingete maandamiseks kui ka rahaga ümberkäimiseks. Andke lapsele aega arenemiseks.
5) Kokkulepped võiksid sündida alati vastastikkuse arutelu tulemusel. Teie ütlete, mis on teie võimalused ja laps räägib oma vajadustest ning koos leiate sobiva kokkuleppe. Võite eelnevalt kokkuleppida rahasummas või asjade arvus – nii nagu mõistlik tundub. Oluline, et laps tunneks, et ka tema on kuuldud ja tõsiselt võetud oma lapselike soovidega. Oluline pole ju soovide rahuldamine. Tõeline vajadus lapsel on tavaliselt kuuldud olemine ja tunne, et teda on tõsiselt võetud. Vahel võib öelda lapsele midagi sellist: „ma saan aru, et sa tahaksid nii väga osta kohe mitu mänguasja siit kaasa ja kui mul oleks võlujõud, siis ma teeksin nii, et sa saaksid kõik need asjad, aga ma ei taha oma raha kulutada rohkem kui just see kokkulepitud summa“ või lihtsalt „ma saan aru, et sinu jaoks on need asjad nii olulised“. Oluline on jääda oma vajadusele ja piiridele kindlaks ning väljendada mõistmist lapse teistsuguse vajaduse või väärtuse suhtes. On loomulik ja turvaline, kui laps on kurb, kuna ta ei saanud mõnda lemmikasja.
6) Vanavanematega võite ju rääkida oma põhimõtetest, kuid üldiselt on loomulik, et inimestel on erinevad kombed, võimalused ja vajadused. Laps võibki õppida, et ühes kohas tehakse nii ja teises kohas teisiti. Elu koosneb ju erinevatest inimestest ja nende erinevatest vajadustest ning väärtustest.
Usun, et teie laps kasvab varastamise probleemist peagi välja. Loomulikult on selline probleem igale vanemale ebameeldiv, kuid oluline on mitte anda sellele teemale liiga suurt ja emotsionaalset tähelepanu. Kui laps on varastanud, siis tuleb võimalikult selgelt ja kiiresti tegutseda ning varastatud summa tagastada ja uskuda jätkuvalt, et peagi on sellised probleemid lõppenud. Emotsionaalne tähelepanu jäägu ikka lapse jõupingutuste, tugevate külgede ja võimete märkamise juurde.
Kui teie enda ärevus antud teemaga seoses tõuseb ning mure siiski jätkub, siis soovitan konsulteerida meie nõustajatega, et saaks veel täpsemalt just teie olukorrast lähtudes rääkida.
Soovin kannatlikkust ja rahulikku meelt ning jätkuvalt rõõmsaid koosolemisi kogu perega!
