Minu mure seisneb selles, et ma siin järgin võõrutuskava mõningate näpunäidete varal, ent tundub et asi läheb hullemaks - ärkab tihedamini ülesse. Laps magas vahepeal kaua aega meie vahel, ent nüüd kuskil nädal olen harjutanud oma voodis magamist meie kõrval. Ning kava järgi ei näe ka tulemusi, mistõttu mõtlen et siis pean järsu võõrutuse tegema öösel, mis toob kaasa palju nuttu. Ja see murrab mu südame.
Mis puudutab käitumist, siis laps lööb kui öelda "ei", vahel ka hammustab. Kui miski ei meeldi siis taob pead millegi vastu. Kuigi kui keelata, teeb ta seda veel ja näen et ta näos on selle kohta naeratus. Mind teeb see väga kurvaks, mõtlen et kas temast saab käitumisprobleemidega laps või läheb asi hullemaks. Mida teha? Kardan et kui ta kollektiivi läheb kus palju lapsi ja stressi, siis läheb hullemaks. Ahjaa kui ta haiget saab juhuslikult, siis ei lase väga lohutada, viskab piskali või tahab peaga millegi vastu taguda, lükkab mind eemale.
Mis võõrutamisse puutub, siis ma tunnen tõesti , et minu laps ei ole see laps kes hakkab öö läbi magama(arvestan mõne juhuga et laps tõuseb ülesse, mis pidavat normaalne olema). Tunnen et minu laps on mitu aastat veel meist sõltuv magama panemisega ja mina võitlen unetusega. Kuna ta tissisõltlane päeval ja eriti öösel, sestap ongi raske. Kardan et laps ei õpi ise magama jääma enne lastehoidu, mis ootab meid oktoobris ees. Ei julge võõrutada ka, et äkki teeb see tema käitumise ka hullemaks.
Laps saab see pühapäev 13 kuuseks. Muidu heatujuline ja tegutseja poiss. Aga hinge närib ja teeb haiget tema käitumine, ei ole ette kujutanud et minu oma laps nii teeb. Ma tahaks loota et see üle läheb.
Olete juba pikemat aega kurnatud sellest, et laps ei jää magama teieta, ärkab sageli üles ja ka teie ei saa välja magada. Olete järginud soovitusi võõrutamisel ja proovite veel midagi ette võtta, seda enam, et sügisel lastehoius te ei saa ise juures olla ja teda rahustada. Ühest küljest on rahutu uni ja ülesärkamised üsna tavapärane ka paari-kolme-aastaste lastega, kuid kindlasti tasub omalt poolt aidata kaasa sellele, et lapsel ja teil oleks uneaeg rahulikum ja magamaminekud meeldivad. Seda enam, et ärkveloleku aeg mõjutab samuti unerahu ja lapse käitumisega seotud tähelepanekutesse tuleb ka tõsiselt suhtuda.
Teie kirja põhjal saan aru nii, probleem süvenemine võib olla tingitud rinnast võõrutamisest. Samal ajal olete püüdnud last harjutada ka oma voodis magama. Need on kaks väga suurt muutust. See võib olla lapse jaoks pingeline aeg ja väljenduda ka tema käitumises. Kas võib olla, et murettekitavad käitumised on just hiljuti sagenenud, löömised-hammustamised?
Kui laps väljendab agressiivsust, sh lööb pead millegi vastu, siis ilmselt on tal raske iseendaga toime tulla ja ta vajab praegu rohkem turvalisust, teie lähedust, rahustamist. Olege tema juures, isegi kui ta teie lohutust vastu ei võta, olge ikka läheduses. Kui ta teid eemale tõukab võib see olla tema pahameele väljendus ja ta peab saama seda väljendada. Kui teile näib, et ta võib endale lausa viga teha, siis tuleb seda ka takistada.
Kirjutate, et lapse käitumine teeb teid kurvaks, kardate ka, et asi läheb veelgi hullemaks ja temast saabki käitumisprobleemidega laps. Seda on kindlasti vara karta. Küll aga saate last aidata nii, et püüate hoida pigem lapse jaoks kindlaid rutiine, st minimaalseid muutusi korraga. Kui olete otsustanud rinnast võõrutada, siis seda ikka tasapisi, alustades vähendamisest. Alustades järk-järgult loobuda rinnast ajal, mil ta seda kõige vähem vajas. On ju tavapärane, et lapsed vajavad rinda just (või lutti) enne magamajäämist, siis sellel ajal loobumine jättagi kõige lõpuks.
kui ühest asjast loobuda, siis teised asjad võiksid mõnda aega säilida ja alles seejärel proovida teisi muutusi (näiteks magamiskoht, lastehoid jms)..
Muutuste ajal võib lapse tundlikkus ja lähedusevajadus suureneda. Lähtuge sellest, et lapse probleemne käitumine räägib lapse vajadustest, talle on miski raske ja ta vajab abi, et sellega toime tulla.
Kindlasti võtke tõsiselt ka iseenda vajadusi ja otsige võimalusi ise välja puhata ja kellegi teise toetust saada. Kui olete puhanum, siis olete rahulikum ja lapski tunnetab seda. Kui olete aga mures ja kurb, siis võib see ka last ärevaks teha ja see väljendubki tema käitumises. Seega on väga tähtis, et suudaksite vältida ise ärritumist, lapse karistamist, et pahandamisi oleks minimaalselt ja laps kogeb, et emme on rahulik, turvaline ja rõõmus
