Tere,
kirjutan, kuna olen mures oma poja pärast, kes viimasel ajal on kuidagi kurb ning õhtuti, kui räägime väljendab tihti, et päeva jooksul ei olnud midagi toredat,(kõik oli halb) ei lasteaias ega väljas teiste lastega mängides. natuke meie olukorrast - meil on tore pere, kus kasvab lisaks temale ka 10. kuune õde. Poiss oli kogu suguvõsa esimene, väga oodatud ning saanud palju tunnustust ja heakskiitu. Lapsena on olnud äärmiselt koostööaldis perega jne. On hea suhtleja, lasteaias yks liidritest (õpetajate sõnul), tark jne. Aga nagu öeldud, siis viimasel ajal kurb, ning lisaks ei saa just oma sõnade kohaselt teistega mängitud, kuna need ei mängi tema mõeldud mänge, samal ajal välja see ei paista. Tundub, et tal just sisemuses väga suur kas tunnustuse puudus vms. Oma osa on kindlasti ka õel, kes nüüd nõuab enam tähelepanu. ise olen ka pojaga väga lähedane, ehk nö on ta veidi emme poja. Kuidas toimida? Kas pidada seda normaalseks maailmavaluks, sest ta peab uue olukorra ja uute mängudega harjuma ja olla lihtsalt võimalikult toeks. Anda talle veel enam tähelepanu? Hiljuti joonistas perepildi, kus olid vaid tema ja isa mustades värvides, (enda sõnul oli aeg enne õe sündi) ning ta ise oli isast suurem.
Kõik nõuanded on teretulnud olen tänulik.
Saan aru, et teie poja käitumine ja meeleolu on peale õe sündi muutunud. Rõõmu on jäänud vähemaks ning kurbus ja pahameel on muutunud valdavateks tunneteks. Ühelt poolt võib öelda tõesti, et kõik lapsed kogevad mingil ajal nö maailmavalu ja see on normaalne ning paratamatu. Teiselt poolt on väga oluline just see, millist tuge laps saab. Üks baasiline vajadus on kogeda emotsionaalset turvatunnet, mis tähendab seda, et laps kogeb, et tema mõtted, tunded ja kogemused on lähedaste inimeste poolt aktsepteeritud. Isegi, kui täiskasvanu näeb olukord teisiti, siis ta püüab mõistab ka lapse vaatenurka. Näiteks, kui teie ütlete, et teil on tore pere, siis võib samal ajal teie poeg kogeda seda perekonda vähem toredana, sest tema arvates oli enne õe sündi palju toredam. Laps võib tunda end lõksus olevana, sest ta kardab, et kui ta nii tunneb ja end ka väljendab, siis võib ta vanemate armastusest hoopis ilma jääda. Tihti vanemad pahandavad, kui väikese kohta midagi halba öelda. Loomulik on aga see, et lastel on väikeste õdede/vendade sündimisega seoses vastandlikud tunded. Nad võivad olla rõõmsad ja hoolivad, kuid mingi kurbus ja valu on ka, kuna miski on nende jaoks selles peres jäädavalt muutunud – neil on nüüd uus roll ja eelmist (ainukese lapse) rolli enam tagasi ei saa.
Kui laps hoiab mingit tunnet tagasi ja püüab seda mitte tunda, siis paraku ei saa ta ka muid tundeid tunda. Kui kurbust või pettumust laps väljendada ei oska/ei saa, siis ei teki ka rõõmsad tunded. Tunded muutuvad, kui neid tunnistada ja läbi elada. Selleks, et kurbus saaks muutuda ja kaduda, peab olema lapsel abiks keegi, kes teda aktiivselt kuulaks ja mõista püüaks. Kindlasti ei ole vaja esialgu seletada, selgitada, lohutada ega julgustada – see annaks lapsele signaali, nagu ta oma kogemus ja tunded oleksid valed. Esialgu on abistav kuulata ja püüda vaadata maailma läbi lapse silmade ja kogemuse. Tasub oodata, et laps ise hakkab lahendusi pakkuma või nõu küsima. Esialgu on vaja ainult aktsepteerida.
Kindlasti ei ole vaja karta, et kui laps väljendab teatavat põlgust oma õe/venna või kellegi teise suhtes, et selline hoiak jääbki nende vahele. Kõik tunded, mida saab turvalises keskkonnas väljendada, hakkavad muutuma. Võimalik, et olete ka ise mures, et teil ei jätku oma pojale nii palju tähelepanu kui varem. Kindlasti on vaja ka teil endal leida aega, et oma tundeid märgata ja kogeda ning kellelegi väljendada, kes teid kuulaks ja mõista püüaks. Lapsed on ka vanemate suhtes väga tundlikud ning võivad väljendada vahel ka vanemate peidetud pingeid. Kui laps kogeb, et vanemad on üldiselt rahulolevad, siis ta saab ka kergemini oma tunnetega hakkama. Jesper Juul soovitab oma uues raamatus „Kodu“, et kogu pere võiks teha enne uue lapse sündi väikese rituaali, kus jäetakse hüvasti sellise perekonnaga, mis oli, et saaks muutuda uueks perekonnaks. Kõiki tundeid on turvaline kogeda, kui uus ja oodatud pereliige tuleb. Ainult siis saame tõeliselt rõõmustada, kui julgeme tunda ka teisi tundevarjundeid ning olla teadlikud oma vajadustest.
Kokkuvõttes usun, et saate oma poega esmalt aidata just aktiivse kuulamise abil. Põhjalikult kuulates võivad pinged hakata ise kaduma ja laps ise leiab tasapisi lahendusi ja häid ideid oma tuju tõstmiseks. Mida rohkem saate ka ise olla kuuldud, seda rohkem jaksate oma last kuulata. Lastele mõjub tavaliselt hästi ka see, kui ema ja isa saavad päris kahekesi aega veeta ning oma tassi täita, et siis jälle kannatlikumalt ja rõõmsamalt lastele oma energiat ja hoolt pakkuda. Seega, ärge unustage ka enda vajadusi!
Aktiivse kuulamise kohta soovitan lugeda lühidalt meie kodulehelt (http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/) või Thomas Gordoni raamatust „Tark lapsevanem“. Tõhus viis oskuse omandamiseks on Gordoni perekoolis osalemine.
olen tänulik.