6 a. poiss magab päris oma voodis ca aasta aega (enne eraldi tekkide all, aga koos emaga). Algul magas ilusti oma voodis, hiljem hakkas poole öö pealt ema voodisse minema. Nüüd pole enam ühtegi ööd, kui ta öösel ema juurde ei läheks. Ise ta seda minekut ei tea, nagu unes. Ise arvab, et ema juurde läheb selle pärast, et oma voodis hakkab jahe. Tuba on meil soe ja paraja paksusega tekk on tal ka. Õhtul jääb hästi magama ja ema voodisse ennast ei kauple. Mida teha?
Nagu kirjast selgub muretsete selle pärast, et 6.a. poeg ei harju ära omaette magamisega ja eelistab tulla ema voodisse. Kui ta tõesti ilma raskusteta ja meeleldi oma voodisse magama jääb, siis võib loota, et ajapikku laheneb probleem iseenesest. Võimalik, et ta tõepoolest ise ei tea, et öösel kohta vahetab, siis ilmselt ei ole sellel ka ühest ja selget põhjust. Ilmselt vajab poeg ema lähedust. Võib ju mõelda, jälgida, kuidas poeg end üldiselt tunneb, saab ta piisavalt tähelepanu, lähedust ja kindlustunnet muul ajal. Liialt aktiivselt võidelda selle vastu, et ta ei läheks ema voodisse, ei pruugi anda tulemust. Pigem jätkata rahulikult ja järjekindlalt õhtuti teda oma voodisse magama panemist, sobivatel hetkedel rääkida temaga, kuidas ta end üldiselt tunneb. Kui tõesti talle midagi muret teeb, siis aktiivse ja empaatilise kuulamisega saab ehk selgust.
