Oleme nüüd 1,5-a pojaga käinud laulu- ja mänguringis. Olen suure kurvastusega tähele pannud, et laps kipub lööma teisi lapsi või pigem liiga kõvasti kas põsest või juustest katsuma. Ja mitte kunagi selleks, et saada näiteks mõnda asja, vaid millegipärast siis, kui talle tundub, et võõras laps on talle liiga lähedal. Ringis istudes näiteks kipub teist jalast, õlast lükkama...
Olen päris õnnetu, et kas olen tõesti olnud nii paha ema, et laps kipub teistega kuri olema. Olen last mõned korrad pepu peale "löönud", kui on ka püksid ja mähkmed jalas olnud, kuigi üritan ennast kasvatada välja kombest lapse peale häält tõsta ja teda lüüa, sest tean, et suuresti on see minu iseloomu ja ülereageerimise viga, tegelikult saaks ka teisiti. ops: Ometi pole ma teda kunagi sedasi löönud, et ta võiks sellest järeldada, et võiks ka teisi lüüa.... Nüüd on nii kurb tunne ja mõtlen, kas see on mingi selline ära-tule-see-on-minu-ruum asi või tulebki mu lapsest see, kes lasteaias hakkab teisi lapsi lööma
Ja mida siis teha? : Ütlen, et ära tee sedasi, on valus ja laps hakkab nutma, kui on võimalust, soovitan teha hoopis pai ja poeg seda ka teeb, siis veel endale ja lõpuks ka emale....Aga teine laps on ikka õnnetu....
Olete kurb ja õnnetu, et Teie laps on hakanud teisi lööma. Hea, et olete proovinud pojale selgitada, kuidas see teistele mõjub ja püüate koos asja heaks teha. Kuidas muuta aga pojale talutavaks seda, et keegi võõras on liiga lähedal ja ära hoida teiste löömist? Teie kirjast jääb silma üks üsna intrigeeriv lause: "Ometi pole ma teda kunagi sedasi löönud, et ta võiks sellest järeldada, et võiks ka teisi lüüa..." Kuigi lüüa võib väga erinevalt, annab vanem lüües ikkagi eeskuju ja tõenäoliselt võtavad seda käitumisviisi omaks ka lapsed. Nad hakkavad oma pahameelt ja ärritust väljendama viisil, mida nad õpivad teistelt, eelkõige vanematelt. Kuidas siis väljendada oma häiritust, reageerida soovimatule käitumisele? Igati kohane on väljendada end sõnaliselt, väljendades nii positiivseid kui negatiivseid tundeid, seejuures häält tõstmata, last halvustamata. Nii nagu Teiegi olete proovinud, nt ma olen kurb, õnnetu, pahane, pettunud vms. Olenevalt olukorrast väljendada, millist mõju see (häiriv käitumine) Teile (mina-vormis) avaldab. Teie kirjast selgub, et poeg ei talu võõraste laste lähedust . Jääb mulje, et ta tunneb end siis ebamugavalt, ohustatuna ja löömisega annab sellest teada. Kui ta tõesti vajab rohkem ruumi, aga võimalik, et ka võõrastega kohanemiseks aega, siis miks mitte seda võimaldada. Kui ta tunneb, et teiste kõrval on tore ja midagi halba ei juhtu, siis võib probleem järk-järgult ka laheneda. Oluliselt aitab kaasa ka see, kui ta saab kogeda meeldivaid füüsilisi kontakte, seega vajab ka tema paisid, kallistusi, lähedust ning seda eelkõige emalt.
ops: Ometi pole ma teda kunagi sedasi löönud, et ta võiks sellest järeldada, et võiks ka teisi lüüa.... Nüüd on nii kurb tunne ja mõtlen, kas see on mingi selline ära-tule-see-on-minu-ruum asi või tulebki mu lapsest see, kes lasteaias hakkab teisi lapsi lööma 
: Ütlen, et ära tee sedasi, on valus ja laps hakkab nutma, kui on võimalust, soovitan teha hoopis pai ja poeg seda ka teeb, siis veel endale ja lõpuks ka emale....Aga teine laps on ikka õnnetu....