Tere!
Küsin nõu, kuidas toimida 4 aastase lapsega, kes väga sageli räägib surmast ning päris tihti toob surma-teema oma mängudesse sisse. Iseloomult on ta väga konservatiivne ning tundlik. See väljendub ka selles, et õhtuti räägib ta mulle, kuidas ta ei taha, et midagi muutuks. Ta seostab enda suureks saamist minu vanaks jäämise ja ükskord ärasuremisega ning see tekitab talle frustratsiooni. Muidugi muretseb ta üldse selle üle, et lähedased surevad nii nagu kõik inimesed. Ma veidi tunnen muretki, et kuidas peaks nii tundlikule lapsele mõne lähedase lahkumist seletama, kui see kunagi peaks juhtuma.
Alguse sai see umbes 1-1,5 aastat tagasi, kerkides siis ülesse, kui jutu käigus sai ta teada, et me elame sellises korteris, kus kunagi elas minu tädi. Tädi suri, kui laps oli 4 kuu vanune. Sellega seoses püüdsin ma selgitada, mida tähendab suremine, kuid selle asemel, et võtta seda kui mingit tavalist nähtust, omandas ta sellele hoopis mingi suurema tähenduse ning ei suuda sellest siiani lahti lasta.
Seda ei juhtu küll igal õhtul, aga keskmiselt korra nädalas ikka muutub ta kurvaks ning tahab sel teemal rääkida. Mõnikord painab see mõtet teda mitu päeva järjest, teinekord on pikem vahe sees. Aga see teema ei kao päriselt kuhugi ning ma tunnen, et see vaevab teda. Kui ma võrdlen end temaga, siis mulle meenub, et eks ma isegi vahel õhtuti kartsin rohkem ja mõtlesin surma üle, et miks see olemas on ja mis siis küll saab, kui keegi sureb, aga ma ei mäleta, et see oleks mind sedavõrd tugevalt puudutanud.
Enamasti ei küsi mu 4 aastane midagi konkreetset surma kohta, pigem tahab enda tundeid avaldada. Juttu alustab ta ise. Nendib, et kõik surevad kord ära. Pean tunnistama talle, et see on nii. See muudab ta nii kurvaks, ajab nutma. Ja samas kurvastun ka mina, sest ma ei tahaks ju talle anda vastuseid, mis teda kurvastavad. Vahel harva küsib ta midagi juurde. Püüan anda otseseid ja lühidaid vastuseid.
Teiseks toob ta seda suremist ka oma rollimängudesse. Keegi ikka sureb tal, või satub vangi, või upub või juhtub midagi äärmuslikku. Vanem õde on sellest omakorda häiritud ning enamasti järgneb sellele tüli. Samas mulle näib, et lasteaias mu 4 aastane surmateemadega ei tegele. Vähemalt mitte sellisel määral, et see teistega suhtlemisel häirivaks muutuks. Seega elab ta seda surmateemat välja kodus.
Minule, kui emale, on see keeruline, kuna see muserdab silmnähtavalt mu last ning tuleb vahel väga ootamatult ning teisalt ka väsitav, kui lapsed omavahel sellest järjekordselt tülli lähevad. Ja kuigi ma püüan vältida igasuguseid väliseid stiimuleid, mis juba ette teades liiast tegelevad surmaga või suremisega (igasugused vägivaldsed filmid, multikad, mängud), juhtub neid kokkupuuteid ikka ootamatult. Kas pealtnäha süütutes lastefilmides võib seda teemat ette tulla ja see vallandab lapsel uuesti selle surmast rääkimise ja mängudesse toomise tsükli.
Mulle näib, et tal on kuidagi see surmast arusaamine või selle aktsepteerimine poolikuks jäänud või on ta lihtsalt sedavõrd tundlik, et iga vähimgi viide surmale lõppeb sellega, et ta peab seda taas oma jutu, kurtmise ja mängudes välja elama. Ma pole püüdnud seda alla suruda, aga eks ma veidi kärsitu olen, sest lootsin, et ta kasvab sellest kiiremini välja.
Kas on veel midagi, mida ma saaks teha, et tema enesetunnet parandada või lohutada? Kuna ta on üldse kaunis tundlik ning muudki teemad võivad teda heidutada, siis on raske kõrvalt näha, kuidas lisaks ka see surmateema talle stressi tekitab.
Ühest küljest on ju loomulik, et lapsed esitavad küsimusi surma üle ja mõistetav on ka hirm kui ta kujutleb, et ka tema enda vanemad võivad surra. Teisest küljest on ehk tõesti ebatavaline, et surma teema poja jaoks on olnud oluline juba rohkem kui aasta, kuigi otseselt pole ta leinaga kokku puutunud.
Niisiis, poeg jätkuvalt algatab surmast rääkimist ja üsna sageli. See on ilmselt talle siiski oluline, et ta saab seda teiega jagada, samuti oma tundeid. Isegi kui ei tea, miks ta seda teeb ja kui ei selgugi, kuidas see teda sedavõrd puudutab, pole paremat viisi, kui lihtsalt teda ära kuulata ja temaga neil hetkedel koos olla. Veel on hea, et kui ta kerkib mõni küsimusi, siis ta saaks sellele ka eakohase vastuse. Seni ta aga väga palju ei küsi, pigem on tunda tema ärevust ja muret.
On loomulik, et ta ei oska ka ise seletada, mis teda vaevab. Mõne vihje ta ehk siiski vahel annab. Näiteks, et ta ei taha muutusi. Võimalik, et saate seda teemat veidi arendada, arutleda koos, mis siis tema kujutluses saab tulevikus, näiteks kui ta suureks saab ja teie vanaks (see on tema hirm, et kui vanaks jääte, surete ära). Edasi aga võib olla vajalik lisada sellele tõdemusele „kõik surevad kunagi ära“, midagi, mis on praegu kindel ja turvaline, nt olete terve ja noor ja kõik on hästi, on palju-palju aega elada koos, teha toredaid asju jne. Kui surma teemat käsitelda, siis ainult väga lihtsalt ja eakohaselt ja nii, et ei jääks rusutust, hirmu, ebakindlust praegu ja homse ees. Lapsel sel vanusel on ajamõisted üldse veel keerulised, tal võib hägustuda need mõisted, nagu ammu, minevikus või kunagi, varsti, tulevikus, aastate pärast jms. Minevik, olevik, tulevik seguneb ja hägustub ka nende enda juttudes, kus esineb palju vastuolulisust. Näib, et ühel hetkel nad justkui mõistavad surma, selle lõplikust ja teisel hetkel teatavad, et varsti ta tuleb …. . Niisiis, püüelge selle poole, et iga surma-teeema jutt ja kujutlus lõpeb reaalsusse tagasitulekuga, praegusesse hetke ja optimistlikul ja kindlustunnet pakkuval kujul.
Kirjutate, et vahel olete ise ka poja kurbusest haaratud. Pole ju tõesti kerge taluda lapse keerulisi tundeid, hirmu. Ehk on tõesti ka teie enda reageeringud ja kaasnevad tunded pojale ohtlikkust sisendavad. Lapsed ju on tundlikud vanemate tunnete suhtes. Kas võib olla, et ka teie ise olete vastuvõtlik leina teema suhtes ja oleks hea kellegagi sellest rääkida? Ja ka praegusest murest. Vahel on abistav kui keegi teine räägib poisiga ja ta saab veidi teisel moel enda jaoks olulistel teemadel arutleda.
Mis puudutab mängu, siis on see tema viis endas toimuvaga tegelda ja on hea, kui ta saab seda teha, see on talle teraapilise mõjuga. Jälige, millied on muuused nendes mängudes. Kui üldse kuidagi sekkuda, siis vaid nii, et koos leida mõni hea lõpp või lahendus kurvale loole. Ikka nii, et jääks kindlustunne, selgus, konkreetsus, mitte kaos ja määramatus. Püüelge edasi anda sõnumit, et on loomulik, et surm on kurb sündmus, kuid need kes elavad, need toimetava edasi ja saavad hakkama. Samuti võib olla hea mõni raamat, mis lõpeb vaatamata kellegi surmale siiski helgetes nootides.
Kuna surma teema ongi ju raskesti mõistetav, müstiline, vahel ebaõiglane, ettearvamatu, siis võib olla hea just mõned konkreetsed lood, mida rääkida ja mängudes suunata. Keeruliseks läheks aga see, kui rääkida „igavesest unest“, „lahkumisest“, „taevasse minekust“ jms. mis võib hoopis segadust tekitada ja ebasoovitavaid seoseid tekitada.
Kahjuks ei ole ühtki head konkreetset abinõud teile pakkuda, peaasi, et lapse igapäeva elu kulgeks võimalikult tuttavlikult, rahulikult, nagu ta isegi on öelnud, ei taha muutusi. Tähtis on, et ta saab kõike küsida, mis teda vaevab, et te olete olemas, kui ta teid vajab. Mõelda võite selle üle, kas on midagi muud, mis last vaevab, kindlustunnet kõigutab, ebaturvaliselt mõjub? Kas võib olla, et laps tunneb end ohus olevat või kedagi teist?
