Tere,
Märkasin ükspäev, et laps istub laua jala küljes maas (et jalg jääb kahe jala vahele) ja nagu õõtsutab ennast. Isegi need minu toimingud, mis tavaliselt teda väga huvitavad, jätsid ta seekord täiesti külmaks...olen lugenud, et sellist asja tuleb ette aga kõik lapsed on olnud palju vanemad. Kas see on sellises vanuses ka normaalne? Kuidas ma peaksin käituma ja mida tegema?
Juba väga väikesed lapsed avastavad oma keha uurides, et kehal on tundlikke kohti, mille puudutamine on mõnus. Sellest ei maksa teha numbrit, et teie 1,2-aastane kirjeldatud moel käitub. Küll aga maksab olla tähelepanelik, millal ta seda kipub tegema ja muidki detaile lapse lähiümbruses ja suhetes. Mis lapse sellele käitumisele eelneb? Mis järgneb? Kas laps saab piisavalt teie tähelepanu? Kas lapse eakohased vajadused on kaetud? Kas lapsel on lubatud piisavalt nutta? Kas ta saab piisavalt lähedust?
Last keelata ja riielda selle tegevuse eest ei tohi. Küll saate mõelda neile olukordadele, mis tavaliselt eelnevad lapse „õõtsutamisele“ ja neid vältida, samuti delikaatselt katkestada selle tegevuse ise uut tegevust algatades. Vahel lapsed elavad sel moel välja pinget, vahel teevad lapsed seda nutmise asemel, juhtub, et lapse elu ongi rõõmutu ja seesugune käitumine on lapsele lihtsalt lohutav. Võimalusi on palju. Eelkõige on vaja, et lapse elu oleks turvaline ja arengulisi vajadusi kattev: piisavalt und, tegevusi, mängimist, müramist, naermist, nutmist, õueskäimist, issi-emmega koosolemist.
