Ma olen lugenud erinevaid postitusi siin ja seal, aga ei leia lahendust. Meie muidu rõõmus ja tubli poja (aga räägib veel vähe, aru saab kõigest), kes saab 2 nädala pärast 2 aastaseks lööb viimasel ajal kõiki. Lööb täitsa suvaliste sajade peale - poes ja lasteaias (lasteias on käinud alles 5 korda harjutamas, aga löömine hakkas juba enne) nt. kui keegi on liiga lähedal; siis oma inimesi lihtsalt - kuigi kohati ka seotud liigse lähedusega (kuigi ta ise armastab ka kallistada ja pi teha). Me ei tea, mis teha - tean ainult, et vastu löömine ei ole lahendus. Olen ka käest kinni võtnud, aga see ei aita, teises situatsioonis ja teisel hetkel lööb jälle. Enamasti on tal endal veel hea nägu ees, mitte kuri (kuigi vahets ka seda). Viimasel ajal on ta hakanud peegli ees ka oma peegelpildile äigama. Kas loota, et kasvab sellest välja, kui saab suuremaks ja tuleb rohkem juttu, mis võimaldab suhelda teisel viisil?
Kirjutate, et teie peagi 2 aastaseks saav poiss lööb teisi ja seda mitte alati just paha tundega. Teil on igati õigus – tegu on ealise iseärasusega ja õigel viisil reageerides möödub selline käitumine mõne aja jooksul.
Umbes 1,5 või 2 aastaselt hakkavad lapsed tihemini lööma ja seda isegi mitte seetõttu, et kodus või lasteaias on laps löömist näinud või kogenud (kuigi ka see võib põhjus olla). Löömisel on mitmeid lapse arengust tulenevaid põhjuseid. Nii võib laps lüües püüda ennast kehtestada. Näiteks mänguväljakul lööb teist last, et kühvlit saada. Kirjutate, et ta saab kõnest väga hästi aru, aga räägib vähe. Nii on ju tegelikult väga keeruline elada. Laps ei oska tugevaid tundeid muud moodi väljendada, kui vaid lüües, kõvasti patsutades või hammustades. Ta võib lüüa, kui tema jaoks mittesobival hetkel tahetakse teda sülle võtta või siis talle midagi keelatakse. Laps ei pruugi selles vanuses ka mõista, et ta oma rusikatega teisele haiget teeb. Empaatiavõime alles kujuneb. Ja isegi kui ta mõistaks teise tundeid, ei ole tal sellist impulsside kontrolli nagu täiskasvanutel. Rusikas käib lihtsalt palju kiiremini, kui mõte. Veel võiks mõista, et 2-aastane ei suuda oma tegude tagajärgi ette näha. Nii võibki juhtuda, et tal on tegelikult väga kahju, et ta oma mängukaaslase nutma ajas, aga ta ei oleks saanud seda olukorda ka vältida. Ütlete, et vahel on laps ise täitsa hea näoga, kui lööb. Sellisel juhul ta ilmselt lihtsalt katsetab ja teeb nö sotsiaalseid eksperimente. „Kui ma emmet löön, siis juhtub nii, kui issit löön, siis juhtub naamoodi. Aga mis siis saab, kui ma oma mängukaaslast löön?“. Laps ei taju ka oma löögi tugevust. Näiteks võib ta pai asemel hoopiski kõvasti patsutada ja haiget teha või isegi lüüa.
Ütlete, et te ei tea, mida lapse löömisega teha. Tegelikult teate te kõige olulisemat – vastu löömine ei aita. Laps ei saa aru, miks teda löödi ja ta tunneb hoopis alandust. Selle asemel võiks vanem laskuda lapse tasandile, vaadata talle silma ja võtta ta käe (mitte pigistades ja rahmides) ning öelda rahuliku, selge ja kindla häälega „Ai, mul on valus kui sa mind lööd. Löömine ei ole hea“. Lapse arengulisi iseärasusi arvestades tuleb teil seda teha mitmeid kümneid kordi. Mida väiksem laps, seda rohkem tuleb üht ja sama asja üle korrata, sest lapsel tekivad põhjus tagajärg seosed tunduvalt aeglasemalt kui täiskasvanutel. Nii tulebki teil leppida, et kuigi olete just mõni hetk tagasi lõpetanud ühe löömisolukorra lahendamise, siis järgmisel hetkel juhtub see jälle.
Kindlast ei soovita lapse tundeid kuidagi maha suruda. Vanematel on vahel arusaamine, et viha tunne on midagi lubamatut ja vihastada ei tohiks. Tegelikult on viha väga loomulik reaktsioon ja selle kogemine peaks olema igati lubatud. Küll aga on mõningaid viha väljendamise viise, mis ei ole lubatud. Näiteks löömine. Et laps seda mõistaks, kasutage tunnete tagasi peegeldamist ja õpetage teda ennast sõnadega väljendama. Näiteks: "Lüüa ei tohi.Sa oled vihane, et ta sinu auto ära võttis aga lüüa ei või. Sa võid talle hoopis öelda „Palun anna minu auto tagasi“ “. Või näiteks: „Sulle ei meeldi, et ma sinu mängu juurde tulin. Aga lüüa ei tohi. Ma sain haiget. Ütle parem sõnadega „Palun ära istu siia““. Nii õpib laps tasapisi ennast sõnadega väljendama. Tundeid tagasi peegeldades annate oma pojale eluks kaasa ka äärmiselt olulise oskuse – mõista enda ja teiste tundeid ning neid ka väljedada.
