Laps juba 2,3 aastane, aga siiani ei küsi ise pissile, aga see on ainult kodus nii. Kui minna poodi või külla, siis peamiselt alati küsib, kuid kodus olles või väga koduses keskkonnas ei küsi ja siis panen teda ise potile, kui arvan, et tal võib midagi tulla. Kuidas saaksin lapse kogu aeg potile küsima? Imelik on just see, et ta teab, et peab küsima, kuid ei tee seda üldse vaid laseb hea meelega püksi. Palun abi, mida teha.
Olete jälginud lapse „pissimiskäitumist“ ja näeksite heal meelel, et laps küsiks ka kodus potile nagu ta seda külas olles teeb. Ilmselt on koduses keskkonnas nii turvaline olla, et laps ei püüa hoida oma põit kontrolli all, mida ta külas olles teeb. Võib ka olla, et laps on tajunud teie sisemist (ehk teile endalegi märkamata jäänud) etteheidet, kui püksipissimine on külas juhtunud, ent kodus seda pole, sest ka teie olete kodus pingevabam.
Potti pissimise ja potti kakamise õppimine võtab lastel aega, ja enamasti on see asi neil enam-vähem selge kolmandaks eluaastaks, kuigi õnnetusi püksitegemise näol võib juhtuda veel nelja-viieseltki. Samas ei ole mõtet ühtki arengulist piirjoont liialt tõsiselt võtta. Iga laps on unikaalne, oma tempoga, ja seda peaks usaldama.
Laps astub oma arengus sammu edasi, kui on selleks valmis. Vanem saab lapse arengut toetada oma mõistvuse, kannatlikkuse, lapsele eriomase tempo arvestamisega. Surve on alati takistaja, seda tuleb vältida, nagu ka tõrelemist selle eest, et lapsel ei tulnud mingi asi välja, mille osas vanemal oli teine eeldus. Lapsepõlv möödubki aina õppides ja õppides, ja see on küllalt frustreeriv olukord. On ju õppimine seotud katsetamise, proovimise ja eksimisega – see on küllalt pingutav.
Vahel juhtub, et laps hakkab mingit tegevust kordama seetõttu, et soovib taaskogeda sellele järgnevat reaktsiooni. Näiteks on teie lapsel vaja saada teiega kontakti just sel viisil, nagu te teete seda alati pärast seda, kui piss on püksi tulnud. Kui annate lapsele sarnase kontakti võimaluse mingis teises olukorras, võib juhtuda, et seda (potile mitteküsimise) käitumist pole enam vaja korrata. See on mõistagi pelgalt oletus, aga proovida võite.
Saate oma lapse arengut toetada, tunnustades hästi väljatulnut ja ebaõnnestumisest suuremat numbrit tegemata. Samas saate endakohaselt rääkida, kuidas te tahaksite, et asi oleks. Ka teie sisemine hoiak on tähtis: kui ütlete lapsele, et pole hullu, sisimas aga olete pettunud, siis laps nopib üles ka teie sisemise sõnumi. Ühel päeval laps kindlasti on oma arengus sealmaal, et küsib potile ja hakkab seal varsti käima ka ilma teid teavitamatagi.
