Mul mure laps närib kõike ja topib suhu et närida,enne ei lõpeta kui keelan või tükid taga,eriti head on kummist autorattad,hambahari,plastmassist asjad mis veits pehmemad,koguaeg keelata ei jaksa ka solvub kiirelt ja 10min pärast jälle midagi pihus. Algul arvasin et hambad sügelevad aga nüüd juba nii suur et see vist juba harjumus.
Mis Teie arvate mida mina kui lapsevanem tegema peaks või mida see närimine tähendab.
Olete mures oma väikese „närilise“ pärast, olete püüdnud keelata, kuid see ei aita.
Laps ei tee midagi ilma põhjuseta. Seetõttu on oluline mõelda ja jälgida, mis lapse elus ja ümbruses on muutunud selle aja jooksul, kui hakkasite märkama, et laps kõike närima kipub. Närimine on lapse reaktsioon millelegi – on vaja uurida, millele? Lapse mingi vajadus on ilmselt katmata – milline?
Kuna iga muutus lapse elus on pinge, siis lapsed reageerivad tihti sellele mõne käitumisega, mis aitab tal oma ärevuse ja pingega toime tulla. Vanemad ei pane vahel tähele, et nende jaoks väike muutus võib olla suur muutus lapse jaoks. Näiteks üleminek mähkmelt potile, lutipudelilt kruusile, lutist võõrutamine jms on lapsele frustreerivad, nagu ka oma voodisse või tuppa magama harjutamine, uue hoidjatädi või lasteaiaga harjumine, lapse iseseisvalt sööma ärgitamine, mõne pereliikme lahkumine (nt välismaale tööle), ka pingeolukord vanemate suhetes, sage lapsega riidlemine, mõistmatus.
Pinge otsib maandust ja laps leiab lihtsasti mõne tegevuse, mis teda rahustab: asjade (küünte, huule jms) närimine, lutsimine, enda kõigutamine jmt. Ühelt poolt on oluline lapse tähelepanu ebasoovitavalt käitumiselt kõrvale juhtida – riidlemine ja kuri olemine ei ole kohased, sest lapse käitumine on häda märk, last tuleb aidata, mitte riielda. Tingimata tuleks aga uurida, milline pinge või puudujääk on peidus lapse käitumise taga. Kas laps saab piisavalt lähedust, süllevõtmist-silitamist-kallistusi? Kas mängite koos, teete igapäevaasju koos? Kas laps saab tunda, et ta on armastatud, tähtis, väärtuslik?
Vahel lapsed tõmbavadki just mingi n-ö ebasoovitava tegevuse kaudu ema või isa enda juurde (teevad „pahandust“), kuna tal on kogemus, et alati kui ta sel moel käitub, tullakse tema juurde. See on viis otsida ja saada kontakti, kui lapsevanem ise piisavalt kontakti ei algata.
Võiksite ka mõelda, kui palju te lubate oma lapsel nutta. Vahel vanemad ei talu lapse nuttu ja kas keelavad seda tegemast (nutsid juba – aitab!, mis sa tühja asja pärast ikka nutad! Tule, vaatame parem, mis aknast paistab! Jne). Kuna nutt on oluline viis pinget maandada, siis sel juhul, kui seda ei saa teha, valib laps nutmise asemel mingi teise käitumise, mille eesmärk on sama. Lapse nuttes tuleks talle tema tundeid peegeldada, see on parim viis lapse tunnete aktsepteerimiseks ja maandamiseks.
Soovi korral võite mõistagi ka konsulteerida perearsti või neuroloogiga.
