Mure siis oma kolme aastase lapsega,laps on 2 kuuga väga muutunud.Karjub,peksab(eriti issit),ropendab ja hüsteeritseb.Ei ole olnud mingeid muutusi selle aja jooksul ning minu ja abikaasa vahel pole samuti pingeid.Samuti kodus ka ei ropendata.Lasteaias hakkas käima eelmise aasta augustist,harjus lasteaiaga kiiresti,samuti on tal ka lasteaias probleeme,lükkab teisi lapsi ja ei kuula kasvatajate sõna.Oleme üritanud temaga rahulikult rääkida,et ei tohi karjuda ega peksta ning,et lasteaias ei tohi teisi lapsi lükata ning peab kuulama mis kasvataja räägib.Rääkiksime nagu nelja seinaga,sest tema sellest välja ei tee.Tean,et lapse käitumisel,peab olema mingi põhjus,aga ma tõesti enam ei tea mis toimub mu lapsega.
Teie mure lapse käitumisega on tekkinud viimase paari kuu jooksul. Jah tõesti, kui on väga selgelt lapse käitumine muutunud, siis esimene mõte läheb ikka sellele, et mis veel on samal ajal toimunud. Aga teie kirjast selgub, et pole selgeid seoseid teiste sündmustega, kõik muu on olnud tavapärane ja teie peres keegi ebasoovitavat eeskuju pole andnud.
Näib, et põhjuse otsimine ei pruugigi aidata ja isegi kui oleks sellest aimu, siis on ikkagi väga oluline see, kuidas lapse agressiivsusele reageerida. Seni olete püüdnud temaga rahulikult rääkida sellest, mida ei tohi, nimelt karjuda, peksta, lükata ja seletanud seda, mida peab ja see on sõna kuulamine. See pole aga toiminud.
Nii võib ollagi, et laps ju teab, et lükata ja ropendada pole ilus. Edasi on tähtis mõista seda, milles lapse soovimatu käitumine räägib, mida ta seeläbi väljendab. Enamasti lapsed aga ei oska ka seletada, miks nad nii käituvad. Küll aga on selge, et lapse agressiivne käitumine väljendab tema halba enesetunnet, on midagi, millega ta toime ei tule, ta kogeb pingeid, häiritust, keerulisi emotsioone ja ta ei oska sellest kuidagi teisiti märku anda kui karjuda, tõugata teisi jne. Ta ju kaitseb end millegi eest, mis on talle raske. Samuti võib hüsteeriahoog vallanduda abitusest , vihast, hirmust vms.
Asja teeb lapsele veelgi keerulisemaks see, et ta ju mõistab, et pahandab teid ja lasteaia õpetajaid, ta saab aru, et ta on „paha“. Ja seda mitte ainult seepärast, et ta agresiivust näitab, vaid ka seetõttu, mida emotsionaalselt kogeb. Temaga pahandades saab ta aru, et ta ei tohi seda tunda, mida tunneb, mitte ainult seda, et teisi lükata ei tohi. Seega on ta justkui topelt pinge all ja asi läheb tema jaoks vaid keerulisemaks, hüsteeria võib pigem sageneda, sest temaga toimuv ei leia väljapääsu ega leevendust.
Kirjutategi, et te ei tea, mis temaga toimub. Ei ole võimalik ka kirja teel seda oletada. Küll aga võite saada aimu, kui püüate talle mitte niivõrd rääkida seda, mida ta teha ei tohi, vaid tema tundeid mõista, teda aktsepteerivalt ära kuulata. Siin tuleb appi aktiivse kuulamise oskus - peegeldada tema võimalikke tundeid, sõnastada ümber seda, kuidas te temast aru saate.
Nt: ma näen, et lükkad ja saan aru, et oled minu peale pahane; sulle ei meeldi kui ….; paistab, et oled pettunud ….; jne. Nähes, mis situatsioonis need asjad juhtuvad võite teha oletusi, milles seisneb lapse häiritus, mis talle raske on, milliseid tundeid ta kogeb ja mida ta vajab. Seepeale, kui ta kogeb, et te tõepoolest tahate teda mõista, võib ta saada võimaluse vabamalt väljendada, mida ta tunneb ja mis talle raske on. Lühidalt, ta peab saama sõnades väljendada seda, mida praegu teeb agressiivsuse kaudu ja kodeda mõistmist. Aktsepteerimine tähendab seda, et te ei mõista teda hukka, ega arvusta tema tundeid, kuigi te ei pea lubatavaks, kui kedagi lööb või ropendab. seda ta aga juba teab. Seega tähelepanu keskmises ei peaks olema, mitte niivõrd enam tema agressiivsus, vaid see, mis toimub tema sees.
Vt lisaks ka meie kodulehel e-nõustamise alt viidet Suhtlemisoskuste KKK, eriti kuulamisoskusi.
