Mure on seoses 4-aastase poisi hirmuga. Nimelt kardab ta paaniliselt seda, kui peab jääma hetkeks üksi tuppa - näiteks kui laps on ühe lapsevanemaga kahekesi kodus ning lapsevanem peab minema WC-sse või vannituppa või korraks õue (elame maakohas oma majas). Hirm sai alguse paar kuud tagasi, kui ühel õhtul pidime kõik koos välja minema ja enne seda muude asjatoimetuste käigus juhtus nii, et üheaegselt läksid nii ema kui isa korraks toast välja ning laps avastas, et ta on üksi tuppa jäänud. Nii nagu ta ise seda selgitab, kartis ta, et ema-isa on nüüd välja läinud ja teda koju unustanud. Enne seda polnud mingit probleemi, kui laps pidi jääma korraks üksi tuppa või ka paariks minutiks õue, kui oli vaja midagi toast minna tooma.
Nüüd aga ei õnnestu teda mingil moel veenda, et keegi teda ei unusta ega jäta pikaks ajaks üksi. Kui emal või isal on vaja korraks toast välja minna, siis hakatakse kohe kõva häälega hüüdma, mõnikord aitab pikk veenmine ja läbirääkimine ning kui peab paar minutit toas üksi vastu, siis saab muidugi ohtralt kiita.
Kuid probleem on tekkinud ka lasteaias. On juhtunud, et laps ei jää kohe magama ning kui märkab, et kasvataja korraks ruumist lahkub, hakkab kohe kõva häälega kasvatajat hüüdma. Laps ise räägib ka mulle sellest, et ta kardab, kui kasvataja ruumist välja läheb. Olen siis alati talle rääkinud, et lasteaias ei jäeta kunagi lapsi järelevalveta ja kasvataja käib ainult siis korraks ära, kui tal on väga-väga vaja, aga lapse hirm vaatamata rääkimisele ei näi kuhugi kaduvat.
Kuidas saaks last veenda, et ei ole vaja karta ja keegi teda kuhugi maha ei unusta? Või ei saagi eriti midagi teha ja peab lihtsalt kannatlikult ootama, kuni ta ise sellest hirmust "välja kasvab"?
Lastel selles vanuses esineb mitmesuguseid hirme. Nad võivad olla väga tundlikud mõne konkreetse olukorra või asja suhtes, lisandub see, et 4-5.aastaste laste kujutlusmaailm on väga rikkalik ning vahel piisab mõnest konkreetsest juhtumist, mis neid sedavõrd puudutab, et ka mõneks ajaks teistmoodi käituma paneb. Nii ka teil. See on oluline tähelepanek, millest sai alguse poisi üksijäämise kartus ning väga hea on see, et olete saanud sellest ka rääkida. Nüüd teate, et poisi kujutluses oli nii, et vanemad olid korraga ära ja unustasid ta üksi. Kahjuks on ta selle hirmu ka teisesse olukordadesse kandunud. See võib rääkida ka sellest, et teie poeg ongi tundlikuma, ärevam, murelikum, ebakindlam. Teadmata konkreetselt teie poja ja perega seonduvat, võib vaid üldiselt täheldada, et vahel on mõne kartuse ja ülitundlikkusega seotud lapse närvisüsteemi eripära, kuid on ka teisi põhjused, nt muutused elukorralduses, aga lähedastega, pinged suhtes vms. Vahel on küll ärevuse ja hirmu vallandaja konkreetne olukord, kuid eelnevalt on soodustavaid tegureid ka mitmel moel ümbritsevas.
Isegi kui õnnestuks teada saada, kas teie pojal on veel midagi, mille pärast ta on varem muretsenud, kartnud, et keegi läheb ära, kogenud mahajäetuse hirmu, näinud mõnd olukorda kasvõi filmis või on käivitanud fantaasiapildid mõnd lugu kuulates, mis kõik võib juhtuda, siis praegu huvitab teid loomulikult see, et mida teha, et laps saaks end hästi tunda.
Teie küsimuses on juba vastuski olemas. Kindlasti on hea meetod teie kannatlikkus ja usk, et aja jooksul lapse mure väheneb. Seda siis, kui ta tõepoolest päevast-päeva kogeb, et kõik toimib tuttavlikul moel, isa-ema lähevad ja tulevad tagasi, lubadusi täidetakse ja usaldust kinnitatakse. See tähendab, et tall öeldakse, kui keegi läheb kuhugi, ei kaota salaja ära ja tagasitulemised toimivad. Kõik see peaks toimima ka muudes asjades. Lihtsalt mõnda aega võib ta olla nõudlikum, kontrollivam, esitada küsimusi ja vajada kinnitusi. Võimaldage seda kõike talle, kui ta seda vajab, kuid vältige sellega liialdamist. Näiteks võib juhtuda, et lapse on juba valmis suuremaks usalduseks ja iseseisvuseks, kuid vanem eeldab ikka, et ta ei saa üksi oldud ja käitub vastavalt või veenab ülearuselt. Hea on panna tähele väikseidki muutusi ja neid toetada ja mitte üldse tähelepanu pöörata tema kartusele. Küll aga anda talle vastuseid, kui ta midagi küsib ja arvestada tema vajadusega, et keegi on olemas ja läheduses ning ei kao ootamatult ära. Kui laps soovib sellest rääkida, siis loomulikult on oluline teda mõistvalt kuulata, aktsepteerida, et tema jaoks on oluline, et keegi oleks ruumis, kuid seda mingil moel arvustada ja lapsele seeläbi hinnanguid anda ei aita tal oma hirmust üle saada. Seega suhtuge neutraalselt, ta ei ole seepärast ei hea ega halb, ei tubli ega mittetubli, et ta pelgab üksi jääda. See on kõige kiirem ja last toetav viis tema mure kadumisel.
