Tere!
Soovin küsida, et kuidas käituda järgnevates olukordades: laps lihtsalt mängib, saab illegi peale tigedaks ja siis hammustab mänguasja või mida iganes, mis ette jääb. Ikka kohe päris vihaga, ise samal ajal tigedalt kiljudes. Mõnel korral on hammustanud ka ema v isa. Vanuseks 1a ja 4 kuud.
Siiani oleme täiesti ignoreerinud tema käitumist, et äkki siis näeb, et ei saa soovitud tähelepanu (tihtipeale tahab midagi saada ja siis seepärast saab vihaseks, et ei saa) ning seeläbi koheselt tema tahtmist rahuldatakse. See aga siiski ei toimi soovitud suunas ehk siis ta ei lõpeta endiselt seda tegevust. Hetkel on ta sedasi toiminud veidi alla kuu aja ning neid nö. vihahooge on päevas paar.
Kuidas peaksime käituma?
Olete mures lapse hammustamise tõttu.
Kõige olulisem lapse käitumise mõjutaja on kontakt ema ja isaga. Lapsele on emotsionaalne, tõeline side vanematega äärmiselt tähtis. Väga paljud laste nn käitumisprobleemid on tingitud vähesest või hõredast kontaktist oma vanematega.
Kui laps käitub kuidagi nii, et see on teile vastuvõetamatu, arusaamatu või lihtsalt imelik, siis tuleks mõelda sellele, mis võib olla peidus käitumise taga. Käitumist pole vaja mõista, aga kindlasti on vaja mõista käitumise kaudu edasiantavat sõnumit. Laps ei oska öelda, et ta tunneb ennast halvasti või et tal on midagi olulist puudu – ta annab sellest teada oma käitumisega. On ilmne, et hammustav laps püüab teile millestki olulisest endas toimuvast märku anda, ja teeb seda aina uuesti vaatamata keelamisele, kuna te ei ole tema sõnumit mõistnud.
Reageerida on loomulikult samuti vaja, sest lapsele tuleb anda selge märk selle kohta, milline käitumine on lubatud ja milline mitte. Reageerida tuleb kohe pärast ebasoovitavat käitumist ja oma tegelikke tundeid välja näidates: kui sa mind hammustad, saan haiget! Mulle ei meeldi, et sa mind hammustad – see on valus! Nii väikestele lastele peaksid vanemad näitama oma piire nii kehaliselt kui ka sõnaliselt, st keelavaid sõnu võiks saata sõnu toetav miimika, otsese silmsideme loomine. Tähtis on teada, et lapsed võtavad kuulda vanemate neid sõnu, mida vanemad ise samuti usuvad.
On äärmiselt oluline mitte piirduda keelamisega, vaid kindlasti uurida lapse tegelikku vajadust. Last ei tohi ignoreerida, ta vajab vanema reageerimist pidevalt – vanema tagasiside najal areneb tema minapilt. Pealegi näitab hammustamine selgelt, et lapsel on probleem, ta tunneb ennast halvasti. Ühelt poolt annab ta märku, kuidas end tunneb, teisalt küsib abi, ja hädas last ei tohi oma mures üksinda jätta.
Võiks ka proovida kaardistada, millal, mis põhjusel, mis meeleolus laps hammustab, mis hammustamisele eelneb ja mis järgneb jne. Kui märkate mingeid seaduspärasid, saate eelnevaid või järgnevaid olukordi, käitumisi, meeleolusid muuta püüda ja siis edasi jälgida, milline muutus toob kaasa muutuse lapse hammustamisharjumuse osas.
Pange tähele, mis on sel päeval teistmoodi, kui ta ei hammusta või hammustab rohkem. Mis on nn hammustamis-päeval teisiti? Seda mitte ainult lapses, vaid ka teis endas, teie meeleolus või käitumises? Abikaasas? Kui märkate mõnda detaili, mis siin oluline tundub, püüdke rohkendada neid olukordi/käitumisi, mis lapse rahunemist ja head meeleolu soodustavad. Ja vastupidi – vähendada seda, mis rahulolematust näib juurde tegevat.
Teie enda võimalikud pinged, ebamugavustunded ja rahuldamata vajadused on samuti olulised, sest laps on väga tundlik, ta tajub teie meeleolu väga täpselt. Kui olete pahane ja ärev, on samad tunded lapseski, kui teie olete positiivne ja rahulik, on lapsel kergem rahuneda ka siis, kui ta nt parajasti pole oma tahtmist saanud või on mingil muul põhjusel stressiolukorras.
