Mul mure pojaga (6a). Nimelt kardab ta üksi olla ja kontrollib kogu aeg kus mina või isa on. Kui aasta tagasi oli ta väga vapper ja oli nõus üksi koju jääma (lühiajaliselt), siis nüüd on probleem kui ma korraks aeda lähen. Kui lähen teise tuppa, siis ta hüüab ja kontrollib kogu aeg kus ma olen. Lisaks kardab ta pimedust, et äkki keegi on seal pimedas ruumis - aga see vist lastel normaalne. Need hirmud tekkisid septembris ja siis algasid ka peavalud. Oleme käinud arstide vahet peavalude osas, aga põhjust ei ole leitud. Kahtlustan, et need kaks asja võivad omavahel seotud olla.
Septembris oli tegelikult selline situatsioon kus ma viisin väiksemat last lasteaeda ja tema tahtis oodata autos (ta oli seda ka varem korduvalt teinud). Kui olin ära olnud ca 5 minutit tekkis tal autos paanika, et ma ei olin nii kaua ära ja ei tule tagasi - ta tuli mind lasteaeda sisse otsima, aga nuttis hüsteeriliselt. Kahtlustan, et see võib olla hirmu põhjus, et ta kontrollib kogu aeg kus ma olen. Siiamaani olen lootnud, et see läheb ehk ise üle, aga tundub, et ei lähe. Olen üritan uurida, mida ta täpselt kardab ja selgitusi jaganud, aga sellest ei ole kasu. Muus osas on ta väga hakkaja ja tubli ning lasteaiaga probleeme pole. Muretsen eelkõige seepärast, et sügisel läheb ta kooli ja siis peab hakkama üksi kodus olema.
Mida peaksin ette võtma, et selline kartmine väheneks?
Saan aru, et olete märganud oma lapse käitumises muutust peale septembris juhtunud ehmatust. Poiss vajab olla pidevalt teadlik sellest, kus on tema vanemad. Kuna kirjast ei selgu, kuidas te last täpsemalt olete toetanud, siis saavad olla minu soovitused üldised ja põhimõttelised. Konkreetsemat nõu saate kindlasti vajadusel meie nõustajatelt, kes saavad lähemalt uurida teie pojaga seonduvat ning leida koos teiega häid ideid, kuidas veel last toetada.
Inimesed on nii loodud, et nad vajavad võrreldes teiste imetajatega väga palju kauem vanemate hoolitsust ja tuge. Seetõttu on teie poja käitumine väga normaalne. Arenguliselt ongi vajalik, et laps kogeks turvalisust ja turvalisuse allikaks on esimestel eluaastatel selgelt vanemad. Kui turvatundesse tekib mõra, siis lähebki mõneks ajaks kogu energia sellele, et kontrollida, kas turvalisus on ikka tema maailmas olemas. Peavalud on sellisel juhul ka täiesti normaalsed. Vaja on taastada lapse jaoks nii füüsiline kui ka emotsionaalne turvalisus.
Lastel on aktiivne fantaasiamaailm, mis seguneb tihti päris maailmaga. Lisaks ei pruugi lastel ajataju olla sama, mis vanematel ning kõik see võib tekitada segadust või hirmu. Sellistes situatsioonides ongi vaja vanemate turvalist, toetavat ja rahulikku kohalolu, et laps tasapisi õpiks vanemate eeskujul selles maailmas toimetama. Laste jaoks on alati hirmudel põhjused. Vanemate eeskuju järgi kaotavad ühel hetkel hirmud oma senise mõju. Võib öelda, et lapse jaoks ei ole tema hirm enam nii hirmus. Selleks ta vajab näha, kuidas vanemad oma elu elavad. Lapsed näevad, kui palju päeva jooksul vanemad on murelikud ja kui palju rõõmsad.
Kui lapsel on hirm ja ta vajab vanemate lähedust, siis on lapse jaoks abistav, kui vanem kuulab ja mõistab lapse kogemust ja vajadust. Samas on ka oluline, et vanema kogu energia ei läheks lapse hirmuga tegelemisele. Ideaalis teeb vanem omi tegevusi, kuid on lapse jaoks kohal ja emotsionaalselt kättesaadav, kui laps seda vajab. Kui laps tunneb, et ta on oma vajadusega mõistetud, siis saab ta rahuneda ja turvatunne hakkab tasapisi taastuma. Siin võib tuua võrdluse füüsilise haavaga – kui laps kukub endal midagi katki, siis esialgu tulebki mõnda aega arvestada, et lapse tegutsemine ja liikumine on piiratud. Sama on psühholoogilise haavaga – kui on tekkinud hirm, et vanematega, kui turvaallikaga, võib midagi juhtuda, siis on vaja anda hingehaaval aega paraneda. Kõige parem ravim hingehaavale on aktiivne kuulamine, mis tähendab tunde peegeldamist ja ümbersõnastamist, et laps tunneks, et ta on kuuldud oma kogemuses. Rohkem saab sel teemal lugeda T.Gordoni raamatust „Tark lapsevanem“ või Mazlish ja Faberi raamatust „Kuidas rääkida lastega nii, et nad kuulaksid ja kuulata nii, et nad räägiksid“. Praktiliselt saab lapse abistamisoskuseid õppida Gordoni perekoolis.
Kuna lapsed on oma vanemate suhtes väga tundlikud, siis on kindlasti lapsele abiks ka üldine kodune rõõmus, aktiivne ja mänguline õhkkond. Laps näeb vanemate silmadest, kas maailm on hirmutekitav või rõõmustav paik. Muretsemine loob muretsemist. Kui te ei ole kindel, kuidas teie laps saab järgmisel aastal kooli minekuga iseseisvalt hakkama, siis tasub koos õpetajatega leida võimalikke alternatiive. Kui lapse jaoks on üksi kodus olemine liiga keeruline, siis tuleb leida võimalus, et ta ei peaks veel üksi kodus olema. Poiste puhul on normaalne, et kooliminek võiks lükkuda ka edasi. Võimalusel tasub luua toetav võrgustiku tuttavatest või kooli tugiteenuste abiga, et laps üksi ei peaks olema. Kuid kindlasti on sügiseni veel aega küll ja kõik võib muutuda. Alternatiivsete plaanide olemasolu aitab teil endal püsida rahulikumana, mis omakorda mõjub lapsele hästi.
Kokkuvõtteks võib öelda, et last toetab kõige paremini hirmude korral temaga koos olemine ja aktiivne kuulamine ning teie enda rahulik ja rõõmus olek. Selleks mõelge iseenda peale, mis võiksid olla need tegevused, mis teid ja teie abikaasat rõõmustaksid. Mida saaksite teha koos perega igapäevaselt ja vahel ka ainult abikaasaga. Oluline on otsida toetusvõrgustikku, et lapsed ei peaks üksi olema, sest ootamatutes olukordades puudub lastel toimetulekuoskus ja see on normaalne. Praeguses olukorras tuleb anda lapsele aega, teda mõista ja arvestada tema vajadustega. Rõõmus kodune õhkkond toetab seda kõike.
