Minu 2,5 a laps jonnib kui midagi ei saa või ei meeldi, mis on vist tema vanuses tavaline käitumine. Muretsema paneb mind aga see, et tal käib väga kergesti käsi. Nii kui midagi ei meeldi, siis lööb või, kui on väga kuri ja jonnib, siis peksab mind rusikga vastu pead. Ta ei ole sellist käitumist kusagil näinud, seega ei saa ka see olla kellegi eeskujul. Samuti on ta isegi mingi esimese ettejuhtuva asja nt. saapa kätte võtnud ja sellega mind vastu pead löönud. Kuidas tuleks sellises olukorras käituda? Kas pigem jääda rahulikuks ja ignoreerida või pahandada? Hiljem, kui laps on rahunenud, olen alati püüdnud rahulikult seletada, aga tulemusteta. Järgmises vihahoos on kõik emme räägitu ununenud.
Teie lapse vanuses on tõepoolest arenguliselt igati normaalne, et lapsel ärkab aina jõulisemalt oma tahe. Tahtejõud on see, mis aitab inimesel edasises elus oma eesmärke saavutada. Seega võite rõõmustada, et teie lapsega on arenguliselt kõik hästi. Laps hakkab psühholoogiliselt eralduma oma emast ning tajuma, et tema soovid võivad olla ema soovidest sootuks erinevad. Samas ei ole lapsel veel piisavalt elukogemust, oskuseid ja teadmisi. Selline seisund, kus lapsel on tahtmine, kuid ta ei saa või ei oska seda saavutada, on väga frustreeriv ning tekitab palju seesmist ärritust. Lapsel hakkavad tekkima vastandlikud tunded – ta armastab ja vajab ema ning järgmisel hetkel tahab ta emast eemale, sest tal on vaja ise katsetada ja maailma avastada. Ema paneb piire ning laps ei saa oma tahtmist. Lapses on palju segadust – ta tahab teha asju üksi, kuid ei tule välja; ta tahab minna üksi, kuid ei julge ka; tahab midagi saada, kuid ei lubata. Teades, mida tähendab psühholoogiliselt see arenguetapp, siis on lihtsam ka mõista oma lapse tugevaid ja tihti ebameeldivaid või isegi hirmutavaid reaktsioone.
See vanus on keeruline ka vanematele. Vanemad armastavad oma last ja väga ootamatuna võib mõjuda see, kui armastatud ja igati hoitud laps hakkab karjuma, lööma ja muid nö mittearmastavaid tegusid tegema. Saan aru, et ka teie jaoks on peamine mure just selles, et laps on hakanud teid lööma ja see tundub teile väga ootamatuna ning teid huvitab, kuidas sellises olukorras oleks mõistlik käituda.
• Esimene oluline asi on see, et lapse pahameelt ei tasu võtta isiklikult. Isegi kui laps väljendab oma pahameelt teie suhtes, siis tegelik põhjus on tema seesmistes vastuoludes. Laps on segaduses ja hädas.
• Löömine, lõhkumine tuleb koheselt katkestada. Laps peab saama selge, kuid rahuliku sõnumi, et nii ei või teha, kuna see on valus või miski läheb katki. Vajadusel tuleb last rahulikult kinni hoida, et ta endale ega teistele viga ei teeks. On loomulik, et jonnihoos laps ei ole suuteline kuulama ega mõtlema. Emotsioonid on aju nö üleujutanud.
• Lapsel on vaja tunda, et tema tunded on lubatud ja aktsepteeritud – ta on armastatud ka siis, kui ta on väga pettunud, kurb, hirmul või vihane. Kui laps on vihane, siis on hea, kui täiskasvanu sõnastab need vajadused ja tunded, mis on viha all („Sa tahtsid teha seda, aga ei saanud“, „Jah, sa oled õnnetu, et ma ei lubanud sul kauem mängida/ kommi süüa praegu… „)
• Vanema saab üheaegselt takistada vägivaldset käitumist ning väljendada mõistmist lapse tunnete suhtes („Ma saan aru, et sa oled kohe päris vihane, aga lüüa ma ei luba“).
• Lapsel on vaja oma ema (ka ise, õde, vanaema, kasvatajat jne), kui eraldi isiksust tundma õppida. Tal on vaja näha, kus on ema piirid, mis meeldib ja mis ei meeldi.
• Mitmeid olukordi saab ka ennetada, et lapsel oleks võimalikult vähe ootamatuid muutusi. Hea kui laps teab, mis hakkab varsti juhtuma – varsti läheme õue, söök saab 10 min pärast valmis, siis tuleb mäng pooleli jätta jne. Jonnihoogusid päriselt ennetada pole aga võimalik ja ka mitte vajalik.
Tasapisi (aastatega) õpib laps ise oma tundeid mõistma ja väljendama neid sõnadega. Ta õpib aktsepteerima maailma sellisena nagu see on ja seisma oma tahtmise eest nii, et see teistele viga ei tee. Ta õpib nägema, et ema ja isa tahavad erinevaid asju ja see on loomulik. Teismeliseeas läheb eraldumise protsess juba uuel tasemel edasi.
Kokkuvõtteks ütlen, et pahandamine ei aita jonnivat last. Vaja on selgeid ja rahulikke piire ning aktsepteerida, et piiride panek tekitab lapses suurt pahameelt. Lapsel on vaja selles vanuses kogeda maailmas piire, mille vastu on turvaline prõmmida ja mis eest ära ei lähe. Laps peab turvalises keskkonnas kogema ja õppima toime tulema oma raevu ja vihaga. Kui vanemad ei võta viha isiklikult, siis on ka lapsel lihtsam oma viha all olevaid vajadusi mõistma hakata. Laps ei ole kasvatamatu, kui ta selles vanuses oma ema lööb. Ta pole veel ema piire selgeks saanud ja oma suures pettumuses rahunema õppinud.
Selles vanuse laste vanemad peavad eriti palju püüdma hoolitseda ka enda vajaduste eest, kuna siis on lihtsam jääda rahulikuks ja kindlaks ning mitte võtta isiklikult lapse nö rünnakuid. Piisav puhkus, endale oluliste asjadega tegelemine ja abikaasaga ainult kahekesi olemine aitavad oma tassi täis hoida.
Lisaks soovitan lugeda Aletha Solteri väga head raamatut „Nutt ja jonnihood“ ning Faberi ja Mazlishi raamatut „Kuidas rääkida lastega nii, et nad kuulaksid ja kuulata nii, et nad räägiksid“. Võimalusel tasub kindlasti osaleda Gordoni perekoolis või lugeda Gordoni raamatut „Tark lapsevanem“.
