Tere!
Kasvatan pm üksi kahte poega; 4a ja 5a. Isa on olnud koguaeg komandeeringus välismaal. Lahutasime üle aasta tagasi. Käin ka ise täiskohaga tööl. Lapsed lasteaias käinud juba 2 aastat.
Enne ma ei teinud seda suureks numbriks, aga tänasest küll, kui kuulsin lapsi omavahel vestlemas, teemal, kuidas kasvataja oli öelnud 4a poja kohta, et see titt ei oska midagi. Minu jaoks hirmutav. Järgmine asi, millega ma pole jälle hakkama saanud.
Poisil on tõesti nii, et ta ei taha kirjutada, ega joonistada, värviraamatuid värvida, ega meisterdada. Miks ma pole nii suurt numbrit teinud? Sest poiss paneb kokku puslesid, vaatab raamatuid, mängib mänguasjadega väga loovalt. Ta mängib oma mängudesse nii sisse, et kui teda segatakse, siis võib vihastada, oleneb kaaslasest. Lasteaias laulab ja tantsib kenasti. Kõnes on kindlasti mahajäävus. Mida ma tegema pean? Olen niigi surve all ja iga selline hetk tekitab loobumistunde, et ma ei jaksa enam. Kas ma äkki pingtan üle? Mida teha, et lapses ekitada huvi käelise tegevuse vastu? Kas peaksin kasvatajaga sel teemal rääkima? Olen selle lasteaia kasvatajatega väga-väga rahul olnud.
Olete märganud hulk toredaid asju, mida teie pojale teha meeldib ja mis tema arengule hästi mõjub. Usun, et peate loomulikuks seda, et mõned lapsed eelistavad ühtesid asju, teised aga midagi muud. Mõnele meeldib omaette olla, teistel pidevalt liikuda ja osaleda ühistes tegevustes. Teie lapse ilmutab loovust ja mõne teine jälle vajab konkreetsust ja talle meeldivad teised asjad. Ei peagi olema ühtmoodi ja see ongi tore, et laps saab ka lihtsalt olla ja leida enale sobivaid tegevusi.
Saan aru, et muretsema hakkasite selle kuuldud lause pärast ja nüüd mõtlete, mida peaksite tegema ja kas poiss ikka oskab neid neid asju, mida peaks oma vanusele vastavalt. Mulle näib, et suurem probleem on see, et liiga vara kedagi ei hinnataks, ega sildistataks, mitte aga see, kas ta oskab kirjutada ja joonistada. Millal siis laps üldse võib olla laps (titt), kui ta nelja-aastaselt peab juba vastama mingitele kriteeriumitele ja tõestama oma suutlikkust? Olulisem on praegu soosida ja hoida lapse huvi uute asjade vastu, leida endale sobival viisil tutvuda maailmaga, tunda mängurõõmu, avastada ja kogeda, arendada loovust jne. kas ta siis õpib lugema-arvutama veidi varem või hiljem, samuti kleepima, lõikma, meisterdama jms. Need pole ju asjad iseeneset määrava tähtsusega, olulisem on see huvi ja rõõm, midagi teha. Siis tuleb ka oskus ja selle arendamine.
Kui nüüd siiski muretsete, et teie laps ei oleks ka teiste omavanuste hulgas nö kehvemas seisus ja arvate, et ta siiski võiks olla käeliselt osavam, siis mis muud, kui proovida midagi koos teha ja temas huvi tekitada. Ikka nii, et teie ka teete ja tema tahaks ka. Kui ta aga tunnetab survet ja seda, et ta ei ole teile meele järele kui ta ei tee või kui ta ei oli piisavalt edukas, siis see teda ei innusta huvituma. Lapsed sageli matkivad ja soovivad koos midagi teha ja see ongi üks olulisi võimalusi nende arengut soodustada, on see siis mõni käeline tegevus, spordiala, muusika, lugemine, söögitegemine, mõne asja meisterdamine, kasvõi kodutöödes osalemine vms.
Teie kirjas on veel mure ja pingelisus iseenda jaksamise pärast. Kindlasti oleks see ju ka lastele parim, kui emal on piisavalt energiat ja rõõmu ja seeläbi kandub see ju laste enesetundele, ka nende initiatiivile, arengule. Te ei saaks ju vabas mõnusas innustavad õhkkonnas lapsele arnedavaid tegevusi pakkuda, kui jaks on otsas ja tunnete, et olete üksi oma muredega. Seega, kas on midagi, mida saate esmalt iseenda heaks teha? Mida vajate ise, et veidi rohkem tasakaalus olla? On see väiksem töökoormus, mõni hobi, mis võimaldaks vahel välja lülituda, meelelahutus, sõprade lähedus, konreetne abi (lapsehoidmised, materiaalne pool)? Kirjutate, et teie pole hakkama saanud, järjekordselt? Kas on midagi, mis teid vaevab ja on lahti rääkimata, nt seoses lahutusega, suhetega mehega? Leidke see üles, mida praegu vajate, et end veidi paremini tunda. Teil on õigus ja ka vastutus iseenda ees.
Mis puutub hakkama saamisse, siis ma arvan, et pole sellist kriteeriumi, kuidas seda hinnata. Kindlasti ei ole selleks aga 4.a. lapse vähene huvi lugemise, joonistamise vastu. Te võite sama hästi võtta kriteeriumiks mistahes asja ja nii võib olla ka selleks lihtsalt olla hooliv ja armastav ema oma lastele. Veel võite lisada endale olulisi asju, nt et hea on, et teie laps mängib väga keskendunult ja loovalt jms. (mitte see, et ta värvib mõnd etteantud kujutist). Ja kas üldse on vaja mingeid selliseid tunnuseid ja üht teisest tähtsamaks pidada. Las laps olla 4.aastaselt lihtsalt laps , ilma edu-kriteeriumiteta. Kui üldse miski tähtis on, siis hea enesetunne, osata rõõmustada, olla õnnelik. Kõik muu tuleb siis, kui tuleb.
