Olen mures oma kümneaastase poja pärast. Kõik see, millest kirjutan, oli juba kergemalt tunda ka varem (tagasi mõeldes), aga just viimasel ajal (u poole aasta jooksul) on see tugevalt võimendunud. Tegemist targa poisiga, kelle suurem mure senini oli mõningane hooletus ja unustamine.
1. Viimasel ajal raske leida ja hoida sõpru. Olnud sõbrad on kadunud, lapsel tekkinud väga madal enesehinnang (keegi ei taha minuga mängida). Kellegi uuega tutvuda ei taha.
2.väga kergelt vihastuv. Endine tore ja sõbralik poiss on kohe kuri, kui midagi on teisiti, kui talle meeldib.
3. ei lase ennast õpetada (näiteks kirjutab mõningaid numbreid valesti, kui õpetan, saab kurjaks). Koolitööd ei taha üldse teha, oma õpetajate ja kooli peale väga kuri.
Samas ise olen kooliga väga rahul, õpetajatega suhtlen aktiivselt, . Kuna laps on nutikas, saab ka pidevalt õpetajatelt tunnustust küll aitamise ja õppeedukuse eest, aga viimasel ajal on märkusi (paraku põhjendatud) lausa kuhjaga olnud - tema ainus reaktsioon - mina pole süüdi.
4. Lapse juttu tekkinud pidevad sõnad - vihkan (kõigi kohta), ei salli, titt (väikevenna kohta). Välja! (mu toast näiteks)See viimane ehmatas mind tõsiselt, sest peres pole keegi kunagi nii rääkinud
5. ainus huvi TV ja arvutimängud. võtame perega palju asju ette (muuseumid, kinod, reisid nii Eestimaal kui välismaa, lauamängud), mõni üksik üritus välja arvatud, on alati reaktsioon negatiivne, reisil olles kurb ???? Muret teeb mõte, et laps ei tunne peaaegu millesti rõõmu!
6. Lapse loomulik empaatilisus ja rõõmsameelsus on kadunud. On selline vingus ja virisev...
Olen üritanud põhjustele järele jõuda nii ja naa, püüdnud peegeldamist, kontrollinud perearsti juures tervist, rääkinud õpetajaga jne. Lapsel side isaga võrdlemisi nõrk, sest isale ei ole eriti nende jaoks aega, aga samas oleme üritused alati kõik koos olnud. Järjepidev olen olnud trenni ja õppimise suhtes, muus asjus olen alati leebe olnud. Mõtlen, et kas ta kasvab sellest välja või mu senini sõbralik ja hea poeg jääbki selliseks? Mida olen teinud valesti? Kas laps vajaks psühholoogi/homöpaadi/refleksoloogi abi?
Juba ette tänulik
Murelik ema
Kirjeldate põhjalikult oma kümneaastase poja muutunud käitumist, mis on suuresti toimunud just viimase poole aasta jooksul.
Varem rõõmsameelne poiss on nüüd viril, kurb, kergesti ärrituv/vihaselt reageeriv. Muret teeb, et lapsel on ümbert ära kadunud sõbrad; vastumeelseks on muutunud õppimine ja kool.
Huvi pakuvad vaid arvutimängud ja teler ning olete emana tõsiselt mures ja segadusese ja küsite, kas praegused muutused on mööduvad ja ta kasvab neist välja?
Tekkinud muutused võivad olla tingitud murdeea algusest. Murdeiga algab tänapäeval aina varem – paarikümne aasta eest algas murdeiga keskmiselt kaks aastat hiljem, praegusaegsed 10-12 aastased käituvad juba kui teismelised.
Teie poeg on vanuseliselt eelpuberteetis, mis algab vanuses 9-12 aastat, isegi algkooli viimastes klassides. Laps muutub tundlikuks ja hakkab end enam teadvustama. Võib olla mõtlik, enesesse süüvinud, õrnake ja häbelik. Hakatakse võrdlema end eakaaslastega ja lapsed võivad tunda end häirivalt teistsugustena. Poisse võib ebakindlaks muuta kõhnus, liigne pikkus, lühike kasv jne.
Eriti poiste jaoks on keeruline selles vanuses suhe emaga – ühelt poolt on endiselt tugev vajadus helluse, hoolitsuse järele, teisalt on kartus saada hoolitsetuks eriti suur. Nad peavad emast lahti ütlema, see on nende identiteedi saavutamisel oluline. Seetõttu pöörduvad isa poole, kes selles vanuses poistele on asendamatud just mehe identiteedi/rollilise eeskuju osas. Isalt õpitakse, kuidas olla mees. Teisalt pöördub kodu poolt näoga sõprade poole. Sõprade kaudu samastab end samuti sooliselt ja saab grupilt tagasisidet oma identiteedi osas (eriti oluliseks muutuvad sõbrad pärispuberteedis, 13-15 aastaselt).
Poiss solvab ema, käitub ebakohaselt, ei luba end kallistada, suudelda. Psühhoanalüütiline teooria seletab poiste erilist kiindumust vägivallafilmidesse/arvutimängudesse mõistega „võitlus lohega“ - ja see on võitlus emaga. Õpetajat samastatakse emaga ja seepärast halb käitumine ja suhtumine kantakse ka neile üle. Eriti just hoolitsevatele ja emalikele naisõpetajatele.
Seega tasuks jääda ennekõike rahulikuks ja poja nähvamiste ja ebakohaste väljendite osas end vajadusel kehtestada. Kui poja käitumine väljendab teie meelest muret/probleemi- saate teda toetada ja aidata läbi aktiivse kuulamise.
Kui vaatate tagasi oma pere ajaloole pool aastat tagasi, siis kas toimus sel ajal muutusi? Kuidas on teie ja abikaasa suhted? Muutused tööl, eraelus? (Traumaatilised) elusündmused (kellegi haigestumine, surm, autoavarii, vargused jne.)? Koolikiusamine? Need kõik võivad avaldada tugevat stressoorset mõju teie lapsele ja väljenduda teie kirjas kirjeldatud suhtumistes/käitumisviisides.
Kuna küsite, kas peaksite pöörduma abi saamiseks mõne spetsialisti poole, siis julgen soovitada eelkõige psühholoogi. Kui lapse koolis on koolipsühholoog, julgustan temaga kontakti võtma ja konsulteerima, kuidas last parimal moel toetada. Abiks on teraapia (loovteraapia). Kui tegu on pereprobleemiga, paarisuhte küsimustega, saate abi ennekõike paari- või pereterapeudilt (kõik, mis peres toimub, mõjutab kõiki selle liikmeid).
Kindlasti ei pea te tundma end süüdi ja emana läbikukkununa. Juba see, et kirjutate oma murest, näitab, et hoolite ja otsite lahendusi.
